Aastanumbri vahetumisega täitub Eestis üks piinlik tähtpäev. Nimelt möödub 1. jaanuaril kümme aastat sellest, kui viimati tõusis esimese lapse toetus. Teise lapse puhul jääb viimane tõus lausa 12 aasta taha. Et 19 euro suurune toetus on tänaste hindade juures pea olematuks kahanenud, on sotsiaaldemokraadid teinud järjepidevalt ettepaneku kolmekordistada toetusraha, mida riik maksab pere esimesele ja teisele lapsele.
Samasuguse järjekindlusega on Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikud meie pakutud seadusemuudatusi tagasi lükanud.
Eestis üks Euroliidu kiiremaid inflatsioone
Valitsus pole siiani soovinud leida võimalusi lastetoetuse tõstmiseks ega ole vaevunud ka tunnistama, et lastega pered vajavad riigilt märksa tõhusamat tuge.
Ja seda vaatamata sellele, et kümne aastaga on jõudsalt kasvanud riigieelarve ja hinnad teinud meeletu hüppe. Eestis on nimelt toimunud üks Euroopa Liidu kiiremaid inflatsioone, milles on põhirolli mänginud toidukorvi ja kütuste kallinemine. Kui võrrelda lastetoetuse ostujõudu toiduainete suhtes aastal 2004 ja praegu, siis võime täheldada, et täna saab sama raha eest poes 40 protsenti vähem. Teisisõnu võrdub toonane 19 eurone toetus täna reaalselt vaid pelgalt 12 euroga. Aga näiteks piimapaki ja leivapätsi hind on kümnendiga kallinenud pea kaks korda.
Samal ajavahemikul on eelarve maht kosunud üle kahe ja poole korra, mis näitab, et poliitilise tahte olemasolu korral oleks võimalik lastetoetusi lõpuks kergitada.
“Vajadusepõhised” üheksa eurot ei jõua abivajajateni
Teema laia ühiskondlikku kandepinda tajudes töötas Reformierakond läinud aastal välja nn “vajaduspõhise lapsetoetuse”, kus inimestel on vaja toetuse saamiseks regulaarselt tõendada oma toimetulematust. Seejärel laekub lapsevanema pangaarvele täiendavalt üheksa ja pool eurot kuus.
Enne uue toetusliigi rakendumist reklaamiti, et abi saab 30000, aga tegelikkuses jõuavad need “vajaduspõhised” napid eurod vaid kümnendikuni kavandatud peredest. Sisuliselt võib loojate poolt suurejooneliselt “reformiks” ülendatud muudatused läbikukkunuiks lugeda.
Kuigi peaminister on võrrelnud universaalset lastetoetust raha lennukilt külvamisega, järgivad need Euroopa riigid, keda meil meeldib endale eeskujuks seada, just seda lähenemist. Erandiks on siin mõned Lõuna-Euroopa maad ja osad endise idabloki riigid.
Lastega pere saab teatud osa maksudest tagasi
Lastetoetus ei ole mitte üks toimetulekutoetuse liikidest, vaid peretoetus, mis peaks katma täiendavaid kulusid, mis lapse üleskasvatamisega paratamatult kaasnevad. Teisisõnu: kui on kaks võrdse sissetulekuga perekonda, kus ühes kasvab kaks last ja teises lapsi pole, siis on mõistagi esimese pere igakuised väljaminekud suuremad kui teisel. Seega tundub igati mõistlik, et kui pered panustavad maksude näol võrdselt, siis saab lastega pere sellest teatud osa tagasi.
Tulevaste maksumaksjatena hakkavad ju tänased lapsed üleval pidama nii oma vanemaid kui ka neid eakaid inimesi, kes lapsi ei kasvatanud. Seega pole universaalne lastetoetus rahanduslikus mõttes riigi raha raiskamine, vaid mõistlik ümberjagamine, et suurendada nende sissetulekuid, kes tulevasi eluedendajaid kasvatavad.
Kümme aastat on pikk aeg. 2004. aastal sündinud lapsed õpivad juba kolmandas või neljandas klassis. Juhtimaks tähelepanu nii häbiväärse juubeli saabumisele, esitas meie saadikurühm tuleva riigieelarve eelnõule üle 300 muudatusettepaneku, mille hääletamine võib kesta mitu ööpäeva.
Kuigi sotsiaaldemokraadid on pidanud lastetoetuste kolmekordistamise debatti juba aastaid, loodame, et ees ootav kurb tähtpäev paneb ka tänast valitsuskoalitsiooni antud teema üle põhjalikumalt järele mõtlema. Hommik pidi õhtust targem olema.
i
RANNAR VASSILJEV, riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees, SDE
