Kokkuhoidlik perenaine, kelle pangaarvel kirjas olevad numbrid uue rahaülekandepäeva eel sageli olematuks kuivama kipuvad, rõõmustab loomulikult, kui avastab, et piimapaki poes nelja krooniga kätte saab. Et see tegelikult absurdne number on, sellele kõhna rahakotiga ostja hetkel ei mõtle.
Kui aga piima poest poolmuidu kätte saab, makstakse piimakombinaadile selle eest järelikult veel vähem, kõige esimesele lülile ehk lehmapidajale aga…
Kui suurema piimakarja omanik maakohas sellepärast pankrotti läheb ja oma lehmad lihakombinaati peab saatma, et tal madalate kokkuostuhindade tõttu majandamine võimatuks on muutunud, jääb kohapeal tööta mitukümmend inimest. See tähendab sisuliselt sotsiaalset katastroofi kogu külas.
Nii et kaubanduskettide reklaamitrikk, mille abil kliente ostma meelitatakse, sest odava piima järele tulnu ei lähe sealt ju ainult selle kaubaga, vaid ostab ka muud, võrdub laenuleiva ja laastutule pruukimisega, mis vanarahva tarkuse järgi teatavasti kuigi kaua ei kesta.
Kui meil järjest enam inimesi maksujõuetuks jääb, muutuvad lõpuks mõttetuiks ka uhked marketid.
24. september 2009
