Loodetavasti mäletatakse laulu, mis algas sõnadega: “Juba puudel punetavad pihlad/sügis suvele on andnud käe…”. Järgnevates ridades tõdetakse, et taas on rõõm kooli minna.
Seda laulu võis aastakümneid esimesel septembril koolisaalides kuulda. Ja kuigi esmaspäeval meid ootavaks pidupäevaks on selgeks õpitud teisi, uuemaid ja moodsamaid laule ning isegi valged pluusid ja sinised seelikud-püksid enam koolirahva uusaastaga ei seostu, sest igal koolijütsil on voli panna selga just selline pidurüü, mis talle endale meeldib, peab loodus ikka oma rütmist ja tavadest kinni.
Pihlad punetavad tõepoolest ja on näha muidki sügise märke. Tõtt-öelda ongi meie ametlik kalender ja looduse oma pisut vastuolus ja kõige enam märkab seda just sügisel. Kui kombainid põllul undavad, astrid peenraid kirjavad ja märjast metsast seenekorvidega tullakse, on ikka tõepoolest sügis käes.
Ja kõige kindlamad sügisekuulutajad ongi needsamad pisikesed ja suuremad koolijütsid, kes alates esmaspäevast igal hommikul asjalike nägudega oma tööpostile tõttamas on.
Roolikeerajatelgi maksab juba alates tänasest oma tähelepanu senisest veelgi enam teritama hakata — iga nurga tagant või põõsa varjust võib teele tekkida mõni põnn, kel mõtted veel hajali. Või seisab kusagil mõni nõutu näoga koolimarssija, kes ei suuda otsustada, kas maksab autoteele astuda või tuleks oodata, kuni mõnel täiskasvanul ka sama tee. Uskuge, kui sellise kartliku kahtleja ees auto peatate ja talle julgustavalt viipate, tuletab tänane seitsmeaastane teid veel pensionipõlveski sooja sõnaga meelde.
Rõõmsat ja päikselist sügist, head uut kooliaastat!
30. august 2008
