Selsamal leheküljel on juttu pettureist, kes kaaskodanike südameheadust kuritarvitavad, paludes annetusi ja avades heategevuskontosid olematute loomade olematute haiguste ravimiseks. Saadakse hakkama sellegagi, et küsitakse küll raha tõepoolest haige looma tarvis, saadu kanditakse aga endale. Juba kostab meedias sahinaid, et samasugust küünilist äriideed rakendatakse ka hättasattunud perede abistamiseks kontot avades, kust raha teadmata suunas kaob.
Eesti inimene on tõesti loomult kinnine ja tänavapildis sageli ka morn, kuid süda on tal õige koha peal. Kui keegi näiteks peavarjuta jääb, reageeritakse kohe ja aidatakse nii raha kui asjadega lausa välkkiirelt. Kardetavasti muudab aga kelmuste ja petuskeemide lokkamine kaastundlikud järjest ettevaatlikumaks ja skeptilisemaks.
Meile lähimasse suurde linna käib juba aastaid päevast päeva bussiga justkui tööle tädike, kes igalt möödujalt õnnetu häälega leivaraha palub. Eesti on aga väike ja nii teatakse, et tädi elab oma majas muretult kui kuninga kass… Kui selliseid kavalpäid sageli kohtad, jätad ehk teinekord toeta selle, kes tõesti viimases hädas.
Ärgem siiski liiga skeptiliseks muutugem, kuid pärigem enne rahakotiraudade paotamist täpsemalt järele, kuhu ja kellele abi läheb.
6. aprill 2013
