Nõukogude ajal õpetati koolis, et Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon oli inimkonna ajaloo tähtsaim ja mõistagi positiivne sündmus. Selle seisukoha jagajaid pole vist Venemaalgi enam palju. Kuu aega tagasi Peterburis käies ei jäänud küll muljet, et see linn end revolutsiooni hällina turundaks, tsaariaja kullasära pakuti aga küll ja veel.
Oktoobri alguses võttis bussitäis Eesti Segakooride Liidu liikmeskooride dirigente ja lauljaid ette õppereisi meile lähimasse miljonilinna Peterburi. Eelkõige oli see kultuurireis, ent oktoobrirevolutsiooni läheneva sajanda aastapäeva eel otsis silm ka mitmesuguseid ajamärke, mis näitaksid, mis elu elab kunagine revolutsiooniline Petrograd tänapäeval ja kui palju on tal veel sarnasust nõukaaegse Leningradiga.
Esimese peatuse teeme tegelikult hoopis Kroonlinnas, kus möödusid Lydia Koidula 13 viimast eluaastat. Enamikule meist on see senitundmatu paik, sest nõukogude ajal oli Kroonlinn seal asuva mereväebaasi tõttu tavainimestele suletud. Alles 1995. aastast hakkasid “lihtsurelikud” sinna eriloata sisse pääsema. Ja kui kunagi tuli Kotlini saarel asuvasse Kroonlinna sõita laevaga, siis nüüd võimaldavad merre rajatud tammid sinna pääseda ka auto ja bussiga. Imetleme suursugust laevastiku katedraali ja imeme endasse vanu militaarrajatisi täis linna omapärast eleegilist atmosfääri.
Neevalinna jõudes suundume Bolšaja Monetnaja tänavasse, kus asub Eesti peakonsulaat Peterburis. Konsulid Erle Ignatjev ja Margus Haugas näitavad konsulaadi ruume ja teevad ka väikese ekskursi selle asutuse minevikku. Kui Eesti konsulaat Peterburis 95 aastat tagasi tegutsema hakkas (tõsi, siis ei oldud veel selles majas), oli selle üheks olulisemaks töölõiguks optantidega tegelemine: kümned tuhanded Venemaal elavad eestlased otsustasid pärast Tartu rahu sõlmimist võtta Eesti Vabariigi kodakondsuse ja asuda ümber Eestisse. 1930. aastate lõpus sulges rida riike, Eesti sealhulgas, NSV Liidu nõudmisel oma konsulaaresindused. Viimased veerand sajandit on Eesti Vabariigil Peterburis taas oma konsulaaresindus olnud ja alates 1993. aasta jaanuarist on see tegutsenud sealsamas Bolšaja Monetnajal, kunagise Aleksandri lütseumi ettevalmistusklasside majas. Huvitava detailina märgib konsul Erle, hingelt “paadunud” koorilaulja, et Peterburi linna ja Eesti Vabariigi vahelise jageluse peakonsulaadi ruumide pärast (linn tahtis anda lühiajalisele rendile vaid hoone ühe korruse) aitas Eestile kasulikult lõpetada kuuldavasti just Vladimir Putin, kes oli tollal Peterburi linnavalitsuse välissuhete juht. Praegu on hoone tervikuna konsulaadi käes ja rendileping kestab 48 aastat.
Erle sõnul vähendas rubla kursi langus vahepeal mõneks ajaks venelaste huvi Eesti külastamise vastu, ent tänavu suvel kukkusid Eesti viisa taotlejate rekordid kolinal.
Ma-me-mi-mo-mu
Esimese reisipäeva õhtul jõuame kiibitseda veel Peterburi tehnoloogiainstituudi kammerkoori proovi, mis leiab aset nimetatud õppeasutuse väsinud interjööriga üliõpilasklubi saalis. Hingamisharjutused, mida dirigent Igor Solovjov noortega proovi alguses teeb, tunduvad põnevad ja ilmselt ka kasulikud. Aga kui hääli lahti lauldes jõutakse “ma-me-mi-mo-mu”-ni, kerkivad suunurgad vist kõigil “meie omadel”: pole midagi uut siin päikese all! Ja ka muus mõttes kulgeb suure hulga võimekate lauljatega koori proov, nagu proov ikka: dirigendi väikeste naljade (huumorimeeleta inimesel ei maksa üldse koorijuhiks hakata!) ja õpetussõnade saatel.
Peterburi konservatooriumi dirigeerimisõppejõud, ääretult sümpaatne ja vene kultuurist läbi imbunud Anton Maksimov, kellega järgmisel hommikul Peterburi eestlaste kultuuritemplis, Jaani kirikus, kohtume, ütleb, et tehnoloogiainstituudi tudengiklubi väsinud väljanägemisest ei maksa end eksitada lasta: instituut elab rahalises mõttes vägagi lahedalt, sest sõjatööstusettevõtted toetavad seda. Ja kuna kaks kolmandikku selle instituudi tudengitest on muusikakoolis käinud, siis on koor vägagi võimekas.
Maksimov on rõõmus selle üle, et Jaani kirik Eesti riigi toel korda tehti, ja kahetseb, et Peterburi konservatooriumil, kus said omal ajal hariduse ka esimesed eestlastest professionaalsed muusikud, pole raha, et kirikut oma tundideks rentida: konservatooriumi enda ajalooline ja suurepäraste saalidega hoone, mis asub Jaani kirikust üldse mitte kaugel, on nimelt remondis. Konservatooriumi rahanappuselt läheb jutt kultuuri rahastamisele laiemalt. Maksimov ütleb, et raha eest, mis kulus tänavu avatud Krestovski jalpallistaadioni ehk Zenit Arena ehitamiseks, saanuks Peterburi kultuur kümme aastat lahedalt ära elada.
“Aga kes minu käest küsib,” nendib Maksimov.
See jutt saab räägitud tema loengu vaheajal. Loeng ise käsitleb vene koorimuusika ajalugu, mis on äärmiselt põnev. Tagantjärele taipan, et Maksimov on ära rääkinud kogu Venemaa ajaloo, ainult et läbi koorimuusika prisma.
Aurora ja Samsung
Kümme protsenti Peterburi linnast on tegelikult vee all. Teise reisipäeva õhtul võtamegi ette laevasõidu mööda Peterburi akvatooriumi: kulgeme mööda Neevat, Fontankat ja Moikat ja mitut kanalit. Hakkab hämarduma ja kui giid Viiu Fjodorova, mitu aastakümmet Peterburis elanud eestlanna, ütleb, et peaksime eemalt nägema legendaarset ristlejat Aurora, millelt lastud kahuripauk oli nõuka-aegsete õpikute väitel Talvepalee vallutamise avasignaaliks, ei suuda me seda kuidagi leida. Alles pärast pikka pingutust hakkame hallist udust eraldama ristleja kolme musta korstnat. Aurora ümber säravad aga täies ilus Kia, Samsungi ja Sankt-Peterburgi panga tulikirjas reklaamid, mis kogu tähelepanu endale tõmbavad. Selles on midagi tunnuslikku.
Meie reisikavva mahuvad veel ajaloolise Maria teatri, Ermitaaži kunstimuuseumi uue, kindralstaabi hoones paikneva osa, Fabergé muuseumi ning Tsarskoje Selo Katariina palee ja seal nüüdseks taastatud merevaigutoa külastamine. Ermitaažis oleme saatuse tahtel just Vladimir Putini 65. sünnipäeva pärastlõunal. Kindralstaabi hoone seinad värisevad tükati, sest naabruses, ajaloolisel Palee väljakul, käib suur motomeeste kokkutulek motošõu ja rokikontserdiga. Kuivõrd on üritusega seotud Putini sõbrad motoklubist Öised Hundid ning kuivõrd püütakse tekitada vastukaalu dissident Navalnõi üleskutsele meelt avaldama tulla, jääb teadmata, aga ilm on ilus ja rahval lõbus.
Mida öelda lõpetuseks? Kes ikka veel arvab, et eestlane Peterburis esimesel tänavanurgal peksa saab, see eksib. Õigem oleks öelda, et eesti turist ei paista tohutus Aasia turistide massis üldse silmagi. Poed on kaupa täis, mõnusat ninaesist pakkuvaid söögikohti, eriti pirukabaare on igal nurgal, pangakaardid toimivad ja vaadata on Peterburis tohutult, ainult pärast mitmepäevast Peterburi ja Tsarskoje Selo hiilguse nautimist võib kasinusega harjunud eestlasel kulla-allergia välja lüüa.
Kui tsaariajast saati on Eestis veetaset ning geograafiliste objektide absoluutset kõrgust arvutatud Kroonlinna nulli ehk Kroonlinna mõõdulati nullpunkti järgi, siis tuleva aasta 1. jaanuarist läheme me üle nn Amsterdami nullile. Nii et teatud mõttes seome me end alles nüüd Venemaast lahti. Aga kultuurilises mõttes tasub “Kroonlinna nulli” endiselt jälgida.
RIINA MÄGI
