Lähisuhtevägivald on jätkuvalt politseitöös prioriteediks ja me pöörame vägivallategudele palju tähelepanu, reageerime väljakutsetele teravalt ja sama joont jätkame ka edaspidi. Selle nimel tehakse perioodiliselt probleemsetesse peredesse kodukülastusi, järelkontrolle ning kaasatakse igale perele sobiliku lahenduse leidmiseks koostöövõrgustikku ka teisi piirkonna eksperte. Kõige olulisem on, et ükski selline vägivallajuhtum tähelepanuta ei jääks.
Politseilt oodatakse sellistel puhkudel eelkõige vahetut abi kohapeal, harvem soovitakse menetluse alustamist, mistõttu ei jõua paraku paljud juhtumid ka kohtuni.
Aga mis on üldse lähisuhtevägivald?
Lähisuhtevägivald laiemalt hõlmab nii peres kui üldisemalt paarisuhetes toimuvat korduva iseloomuga vaimset, kehalist ja seksuaalset vägivalda ja kontrollivat käitumist, mis põhjustab kehalist, seksuaalset või psühholoogilist kahju. Pere ja lähedased inimesed on enamuse meie kõigi elus väga tähtsal kohal. Kui lähisuhetes on probleeme, siis inimesed ei tunne ennast hästi ja turvaliselt. Selline ebastabiilsus pärsib inimese teotahet ja segab saavutamast võimalikku parimat elukvaliteeti.
Kui vaatame Jõgeva maakonnas sel aastal registreeritud lähisuhtevägivalla juhtumite statistikat, siis võime veidi kergendatult väita, et politseini jõudnud juhtumite arv on pisut vähenenud. Hetkeseisuga on Jõgevamaal registreeritud 239 lähisuhtevägivalla juhtumit, mullu oli see arv 254. Nendest juhtumitest 24 korral on politsei alustanud asjaolude selgitamiseks kriminaalmenetlust, valdavalt kehalise väärkohtlemise ja ähvardamise paragrahvide alusel. Mullu alustas politsei taolistel puhkudel 40 juhul kriminaalmenetlust. Siinjuures on ehk oluline märkida, et kehalise väärkohtlemise puhul võib karistusena järgneda kuni viieaastane ja ähvardamise puhul kuni üheaastane vangitus.
Miks tõstetakse oma lähedase vastu käsi?
Politseistatistika järgi saab peamiste lähisuhtevägivalla põhjustena välja tuua armukadeduse küsimused, lahutusprotsessid, vara ja raha jagamise, lastega seotud küsimused ja väga oluliseks nimetajaks selle virr-varri keskel on alkohol.
Registreeritud juhtumitest tuleb väga tihti välja, et vähemalt üks osapool oli sündmuse toimumise ajal alkoholijoobes. Aga ei ole haruldased ka need juhtumid, kus politsei on sündmuskohal tõdenud, et mõlemad osapooled on sedavõrd tugevas joobes, et on ilmvõimatu selgitada kumb osapooltest selles tülis kannatanu on. Rääkimata siis adekvaatsete ütluste saamisest, kuna kainenedes ei mäleta kumbki osapooltest juhtunust suurt midagi.
Kõige olulisem on sellistlaadi juhtumite korral aga tähelepanu pööramine lastele, sest väga paljudel juhtudel tarvitatakse vägivalda laste juuresolekul. Lastele mõjub peresisene vägivald väga traumeerivalt, sest nemad ootavad oma vanematelt tuge ning eeskuju.
Kasvades üles sellises kodus, kus pidevalt alkoholi pruukimist nähakse ning vaimset või füüsilist vägivalda kogetakse, on lastel äärmiselt keeruline täiskasvanuna oma peremudelit teistmoodi kujundada. Sestap on väga oluline tagada lastele turvaline keskkond ja kui sündmuskohal olev olukord nõuab, siis paigutatakse lapsed turvalisuse tagamiseks kas lähisugulaste juurde või nende puudumisel turvakodudesse. Olukorras, kus laps ei ole võimeline enda eest seisma ning seda ei tee ka tema vanemad, on määrav aga kõrvaliste inimeste sekkumisjulgus.
Mis saab edasi?
Lähisuhtevägivalla juhtumite puhul reageerib politsei kohe vahetule sündmusele. Kohale saabunud politsei selgitab asjaolud, teeb kindlaks kannatanu, tunnistajad, ka vägivallatseja. Suuremal osal juhtudest viib politsei vägivallatseja politseijaoskonda kainenema välistamaks, et ta purjuspäi samamoodi jätkata saaks. Kui juhtub, et vägivallatseja on enne politsei saabumist lahkunud, ei tähenda see, et kannatanu abist ja vägivallatseja vastutuse võtmisest ilma jääks.
Edasi tehakse perele järelkontroll, mis sageli tähendab piirkonnapolitseiniku kodukülastust kannatanu juurde. Olenevalt olukorrast võidakse külastusele kaasata lastekaitsja, sotsiaalametnik või ohvriabi töötaja. Järelkontrolli eesmärgiks on lähemalt selgusele jõuda vägivalla esinemise põhjustes, anda tuge kannatavale poolele ning anda ühtlasi signaal vägivallatsejale tema teo tõsidusest ja sellega kaasneda võivatest tagajärgedest. Olukorras, kus ohver ei saa oma turvalisuse pärast koju jääda, aitab politsei saada ajutise eluaseme naiste varjupaigas. Tõsi, meeste jaoks sellist varjupaika veel loodud ei ole.
Edasi täidab politsei õiendi perevägivalla kohta ning pärib seejuures ohvrilt, kas ta on nõus oma andmete esitamisega ohvriabi töötajale. Kui nõusolek on olemas, saab ohvriabi töötaja pakkuda kannatanule riigi kulul emotsionaalset tuge ning aidata omalt poolt abivajajal toime tulla.
Lisaks aitab ohvriabi töötaja vajadusel ka lepitusmenetlusel, mille eesmärgiks on saavutada kokkulepe vägivallatseja ja ohvri leppimiseks ning tekitatud kahju heastamiseks. Vajadusel saab vägivallatseja läbi kriminaalhoolduse suunata näiteks viharavile või pakkuda teisi ravimeetodeid.
Sotsiaalkindlustusameti Jõgeva ohvriabikeskus on kindel koostööpartner taolistele probleemidele lahenduste otsimisel. Ohvriabikeskus asub käesolevast aastast aadressil Jõgeva, Suur 1 (tel. 7762745; e- post: rita.kaasik@sotsiaalkindlustusamet.ee).
Siinkohal julgustangi vägivallaohvreid pöörduma kas kohalikku omavalitsusse, politseisse või ohvriabikeskusesse. Perevägivald ei ole peresisene asi nagu ekslikult arvatakse ja seega on väga oluline, et vägivalda nähes või seda kahtlustades ka naabrid või sugulased juhtunust teada annaks. Nii tekib võimalus ennetada rusikaõiguse taaskasutamist. Seda enam, et vägivallal on tavaks korduda ning varem või hiljem muutub see eluohtlikuks.
IVAR DUBOLAZOV, Jõgeva politseijaoskonna juht
