13. oktoobri Maalehes ilmunud artiklis “Otsitakse peremeestˮ avaldas Piret Tali muret selle üle, et meil on palju kahepaikset rahvast, kes suve vabad hetked maakodus veedavad, külma ja pimeda saabudes aga keskkütte ja kraaniveega korteritesse kolivad, jättes õunapuudki enamasti saagikoorma alla ägama.
Peremees õunu puude alla ei jätaks, nendib ajakirjanik ja arutleb, kas nõukaajal sündinute-kasvanute peremehetunde pärssis hallparunite ja kulakute põlastamine, mis nende kooliaastail lausa õppeprogrammi kohustuslik osa oli.
Võõra võimu mudane köis
Eks ole arvamusi sama palju kui inimesi, umbes samad lood on ka ellusuhtumise ja selle muutmisega. Nii sõltus ka eelmise riigikorra ajal koolis käinute hingeharidus eelkõige sellest, mida neile kodus räägiti, mida seal olulisimaks peeti. Peremehe- ja vastutustundele, mida ju tegelikult ka igaühele võrdselt ei jagata, jättis aga visalt armistuvad haavad kogu nõukaaegne elukorraldus.
Mõne aasta eest jagas Vooremaas oma mälestusi mees, kes teismelisena perega külmale maale oli viidud. Sealt sai eestlane tema sõnul külge kombe “virutada” ehk näpata, kust vähegi andis, sest nälg ei andnud häbeneda. Ja sealt jäi see harjumus väga paljudele kogu ülejäänud eluks külge ka taas kodumaal olles. Nagu suhtumine, et mõisa köis võib rahumeeli poris lohiseda: kui meist ei hoolita, ei hooli meie ka. On siiski suur õnn ja vedamine, et säärane nakkushaigus meil totaalne pole.
Aega tagasi ei keera
Tõsi, möödunud sajandi üheksakümnendatel olid esimese vabariigi ajal sündinud mehed-naised veel hakkamist täis ja valmis oma esivanemate kodud taastama, aga… Ei päästnud neid välisabina saadud (kasutatud) traktorid, kui endal ihurammu napiks jäi, sest ausameelsete ja usinate palgatööliste tõug oli jõudnud vahepeal peaaegu välja surra, läinud ikka selle mõisa köie poris lohistamise nahka. Need, kel talu taastamine ja edukas pidamine on siiski õnnestunud, on endale ise eluajal ausamba püstitanud. Selliseks eduks, olgem ausad, ei piisa tänapäeval enam oma kümnest küünest ja heast tahtmisest, Vargamäe Andrese ja Põrgupõhja Jürka kombel labidaga kraavi ei kaeva. Vaja on võrdlemisi palju raha, teravat mõistust, head füüsilist ja vaimset tervist ja ka üksjagu vedamist – hingevalust ja muretsemisest pole abi ja peremehetundest üksi ei piisa.
Lahti lasta tuleb õigel ajal
Kui õunu on palju ja sõbrad-tuttavadki varustatud, jääb üle vaid kokkurehitsemine ja kompostihunnikusse kärutamine, sest teatavasti tuleb väikest ubinakogust kokkuostu viies sellele ettevõtmisele peale maksta. Aga kindla peale on suvekodu eest hoolitsejal rohkem peremehetunnet kui sellisel omanikul, kes oma valdusi vaatamaski ei käi, aial võssa kasvada ja toal laguneda laseb. See “kupatus” ei lähe talle kuigivõrd korda, kuid õigel ajal ja mõistliku hinnaga ta seda millegipärast ka ei müü.
Üritasime hiljuti koos abikaasaga peretuttavatele maakodu otsida. Majakese himustajad palusid nimelt meil kui lõunaeestlastel oma kodukandis mõned kinnisvaraportaalides pakutavad majapidamised üle vaadata, et teaks, milline on nende tegelik olukord. Nägime päris uskumatuid asju!
Näiteks säras arvutiekraanilt vastu sümpaatne mansardkorrusega majake, seinad punased, aknaraamid valged. Õues oli pildistatud kena tiigikest ja õunapuud, toas voolumõõtjat seinal, ilmselt vihjega, et elekter olemas. Natuuris avanes aga järgmine vaatepilt. Ainus kõrvalhoone oli viltuvajunud kemmerg. Elumaja ust hoidis hingedelt kukkumast niru haak, tubades olid põrandad mädanenud, kunagisi küttekehi mälestasid üksikud kivid nurgas, vundament oli praktiliselt olematu, aknad hingedelt kukkumas. Poolmädad seinapalgid oli huviliste meelitamiseks üle võõbanud ilmselt viimane omanik ehk kergekäeline ostja, kes kaubast kähku taas lahti saada soovis. Aga hind oli “kinnisvaral” soliidne – kehvapoolse firma töötaja kaks aastapalka …
Meie sõprade sõnul tuleb seda üsna sageli ette, et sõidad fotosid ja hindu vaadates lootusrikkalt kohale, kus leiad, et tegelikult müüakse maja pähe vaid võsastunud krunti. Neil pole aga selleks, et väikese ja remonti vajava maja hinnaga vaid selle ase osta, lihtsalt piisavalt raha. Ilmselgelt jääb selline varandus elumajana müümata, eelkõige seetõttu, et omanik ei suutnud õigel ajal otsustada, kas ta tahab või suudab majakese eest ise hoolitseda. Ka oskus omandist õigel ajal lahti lasta kuulub peremehetunde juurde.
KAIE NÕLVAK
