Praegu kestab Keskinenidel misjonitöös vaheaasta, mis sisuliselt tähendab ettenähtud kodumaaperioodi kahe tööaja vahel. Ent juba eeloleval suvel jätkatakse ilmselt taas Omskis. Vaheaasta kuulub pere mõlemale kodumaale. Peamine põhjus aga, miks kõigepealt just Eestisse ja Põltsamaale tuldi, oli Lilianni ema raske haigus. Oktoobrikuus saadeti ema Eha viimsele teekonnale.
Algus kirikukoorist
Liliann on Põltsamaa tüdruk. Lõpetanud siin 1990. aastal keskkooli ja hiljem filoloogina Tartu Ülikooli. “Kõigepealt peaksin rääkima sellest, kuidas ma üldse kiriku juurde ja siis juba usule tulin,” ütleb Liliann, kui küsin, mismoodi temast misjonär sai.
Kui keskkooli eelviimase klassi sügisel korraldati Põltsamaa kirikusse klassiekskursioon, oli see Lilianni jaoks ühtlasi esimene tõsisem kirikuskäik, sest tema kodu ei olnud kristlik. Varem oli ta kirikusse sattunud vaid mõnele matusele või jõulujumalateenistusele. Ekskursiooni ajal kuuldi ka kirikukoorist ja et Liliann väga laulda armastas, avaldas ta koos sõbrannaga soovi selles kooris laulma hakata. Tüdrukud võetigi koori vastu. Jumalateenistustel hakati esialgu käima pigem sellepärast, et lauluproovid algasid vahetult pärast jumalateenistust ja teiste kooriliikmete ees oli kuidagi piinlik kirikus ainult laulmise pärast käia. Kõige enam aitas usku sisendada vanemate ja väärikate kirikuliste hoiak ja ellusuhtumine, mis süvendas veendumust jutlustest või mistahes sõnalisest jutust enamgi. Järgmisel suvel käis Liliann ka Põltsamaal leeris ning võttis osa Soome piiblikooli õpetajate peetud seminarist Haljalas. Hiljem sai temast Põltsamaa koguduse sekretär ja pühapäevakooli õpetaja. Pärast kohtumist Põltsamaal viibinud misjonäridest abielupaari Mika ja Anne Tuovineniga leidis Liliann end üha sagedamini misjonitööle mõtlemas. “Olin 1997. aastal kohe pärast ülikooli astunud magistrantuuri ja õppinud sügissemestri Soome Rahvamisjoni piiblikoolis Ryttyläs. Umbes aasta hiljem lugesin Anu Väliaho üleskutset osaleda misjonikursustel Soomes ja kogesin konkreetset küsimust just minule. Paar nädalat hiljem nägin Soome Rahvamisjoni lehekuulutust, et Mordvasse otsitakse aastaks töötegijat. See oli minu jaoks teine kutse. Kartsin, et kolmandat ei tulegi ja võtsin ise ühendust,” räägib Liliann. Pärast päris pikka protsessi osutus ta väljavalituks kuue kandidaadi seast. Ees ootas Mordva pealinn Saransk Kesk-Venemaal, kus esialgu aastaks planeeritud tööajast sai hoopiski kaks aastat.
Mordvamaa jõulud
Juba enne tööaja lõppemist Mordvamaal saatis Liliann sisseastumispaberid misjonikursustele, kuhu ta ka vastu võeti. Nii oli tema misjonäriks kujunemine alguse saanud. Võib isegi öelda, et temastki oli saanud üks neist eestlastest misjonäridest, kes jätkavad EELK misjonäride ligemale kahesaja aasta pikkusi traditsioone. Siberis on teatavasti palju Eestist, Soomest ja Ingerimaalt välja rännanud või saadetud inimeste järglasi, kes nii soome- kui ka eestikeelset jumalasõna vajavad.
Oleks vale öelda, et kaugele ja tundmatusse paika, võõra kultuuri keskele minek just kerge tundus. Vene keelgi oli vahepeal üksjagu ununeda jõudnud, ehkki keskkoolis õppis Liliann vene keele eriklassis. “Passiivne oskus oli muidugi olemas. Nii olin alguses nagu tark koer ? aru sain, aga rääkida eriti ei osanud,” meenutab Liliann. Mordvamaal oli kuulda ka mok?a ja ersa sugulaskeeli.
Ühes oma Mordvamaalt saadetud kirjas EELK Misjonikeskuse sõbralehele on Liliann kirjutanud sealsest jõuluajast. “Mordvas, nagu igal pool Venemaal, peetakse jõulusid õigeusu kalendri kohaselt alles jaanuaris, mistõttu 24. ja 25. detsember on siinsete inimeste jaoks täiesti tavalised päevad. Jõulumüügidki on siinmail veel tundmata, sest oma lähedastele kingitusi jagada on kombeks vana-aasta õhtul, mis siin on jõuludest palju suurem püha. Seega pääsesime ? mina ja mu soomlannast töökaaslane Miina, kellega koos elasime ? kaubanduslikest jõuludest, kuid mitte jõulukiirusest. Teisest küljest vaadatuna oli see võib-olla isegi hea, sest polnud aega koduigatsust tunda… Noorte oma jõulupidu, käik lastekodusse, ersa ja mok?a koguduse jõuluteenistused koos lasteprogrammiga pakkusid meile tegemist-toimetamist kogu jõulunädalaks. Ent jõululaupäeva saime siiski veeta kahekesi, sest kalendri järgi oli laupäev ja jumalateenistusi ei peetud….”
Omskisse kahekesi, tagasi neljakesi
Mordva-aastatele tagasi vaadates on Liliannil olnud põhjust tunnistada: “Omskisse oli Mordva kogemustega tunduvalt kergem minna, olgugi et keskkond on suurlinnas ikka teine. Samas andis vahepeal läbitud misjonikursus vajalikke teadmisi ja oskusi juurde… Minu puhul on Jumal lisaks muudele palvevastustele pööranud tähelepanu kahele erisoovile: ei sattunud ma kuuma Aafrikasse (ma pole üldse kuumalembene) ning vaatamata valmisolekule üksi välja minna (sest misjonikursusele astudes olin ma ju vallaline), korraldas Taevane Isa sellegi asja. Nii et kursuse ajal, 31. märtsil 2002 andsin oma jah-sõna misjonär Hannu Keskisele.”
Aasta pärast, 2003. aasta märtsis mindigi Omskisse kahekesi. Hannu diakooniatööd tegema ja külatöö eest vastutama, Liliann peamiselt noorte- ja lastetööle. “Hannu pidi alguses Türki minema, aga kui mina välja ilmusin, siis oli selge, et läheme koos Venemaale,” räägib Liliann. 2005. aasta jaanuarikuus nägi ilmavalgust Lilianni ja Hannu esimene tütar Hanna-Sofia, poolteist aastat hiljem sündis Miriam-Aleksandra. “Lapsi ootasime Venemaal, aga sünnitamas käisime Soomes,” ütleb Liliann. Ühine tööaeg kujunes enne vaheaastale tulemist esialgselt plaanitust tunduvalt pikemaks ? ühtekokku nelja ja poole aastaseks. “Kahe lapse, parema vene keele oskuse, uute tutvuste ja kogemuste poolest olen nüüd nelja ja poole aasta järel rikkam võrreldes sellega, kui 2003. aasta märtsi alguses Hannuga kahekesi Omskisse läksime,” tunnistab Liliann.
Mitu keelt, kodu ja kodumaad
Väike Hanna-Sofia ehk lihtsalt Hanna on elavaloomuline ja terane tüdruk, kes on valmis otsekohe kõigi inimestega juttu alustama nii eesti kui ka soome keeles. Omskis üllatas ta oma vanemaid aeg-ajal ka aina uute venekeelsete sõnade ja väljenditega, mida oli kõrvalt kuulnud ja meelde jätnud. Väikese Miriam-Aleksandra ehk Mimmu esimesed sõnad tulevad samuti kahes koduses keeles ? eesti ja soome keeles. Kuigi isa ja ema suhtlevad omavahel peamiselt soome keeles, räägib ema lastega vaid eesti keelt. Kui isa Hannu aga eesti keeles midagi valesti ütleb, on Hanna kohe kärme teda parandama. “Lapsed on aidanud meil inimestega paremini kontakti saada,” ütlevad Liliann ja Hannu. Viimasel aastal enne vaheaastale tulemist oli Omskis peale Keskinenide veel kaks soomlastest misjonäride peret koos lastega. Järgmisel suvel asutakse ilmselt sealses ingeri kirikusse kuuluvas koguduses tööle ainsate misjonäridena. Kui aga samasse paika tuleb jääda laste kooliealisteks saamiseni, hakkavad nad käima Omskis erakoolis, kus misjonäride lapsed ka varem õppinud.
Keskinenide pere jaoks on seega praegu kodu nii Omskis kui ka Soomes. Niipea, kui võimalust, tahavad nad aga taas ka Põltsamaale tulla, vähemasti niikaua, kuni misjonitööd sellel mandril teha tuleb.
VAIKE KÄOSAAR
