Eesti perepoliitika peamine eesmärk on tagada terves riigis võimalikult head tingimused selleks, et lastest sirguksid täisväärtuslikud kodanikud, kes võtavad oma vanematelt teatepulga üle. Riigikogu menetlusse jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu on järgmine samm selle eesmärgi saavutamiseks.
Riigi perepoliitika all oleme üldjuhul harjunud silmas pidama toetuste ja teenuste paketti, mille riik ja kohalikud omavalitsused on perede majandusliku toimetuleku tagamiseks kokku pannud. Sel moel rahasse ümber arvestatuna on justkui lihtne mõõta, kas riigi kulutused perepoliitikale on teiste eraldistega võrreldes suured, piisavad või vähesed.
Näiteks moodustavad käesoleva aasta riigieelarvest peretoetused rohkem kui neli protsenti ehk 273 miljonit eurot. Võrreldes mullusega on toetuste üldsumma püsinud samal tasemel.
Tegelikult ei anna üksnes peretoetuste eelarverida Eesti perepoliitikast adekvaatset ülevaadet. Perepoliitika on kaugelt laiem mõiste kui üks sotsiaalministeeriumi eelarverida. Meetmed perede parema toimetuleku tagamiseks ulatuvad üle ühe ministeeriumi vastutusala.
Laiem vaade perepoliitikale
Perepoliitika on kesksel kohal meie riigi, rahvuse, keele ja kultuuri säilitamisel ja arendamisel. Ühelt poolt võib see tunduda küll suurte sõnade tegemisena, kuid see tõesti ongi nii. Perekond on ühiskonna algrakuke ja tema tugevusest või nõrkusest sõltub see, kuidas meie riigil kokkuvõttes läheb. Ka Eesti Vabariigi Põhiseaduses on öeldud, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all.
See tähendab, et seadusloomes tuleb iga otsuse puhul hinnata, kuidas üks või teine Eesti elukorralduse muutus perede käekäiku mõjutab. Üksikotsused peavad harmoneeruma tervikpildiga.
Aasta tagasi moodustatud valitsusliit on teinud mitu olulist otsust, mis pealtnäha ei liigitu perepoliitilisteks, kuid mis vastavasse konteksti panduna aitavad kaasa perede olukorra paranemisele.
Näiteks eelmisel aastal otsustas riigikogu IRLi ettepanekul, et maamaksu kasseerimine inimeste kodualuse maa eest tuleb lõpetada. Kriitikud on öelnud, et rahaline võit maamaksu kadumisest on osadele peredele küllaltki marginaalne ja abi sellest nagu ei olekski. Võimalik, et mõnedele perede puhul nii ongi. Kui aga pere saab maksu kadumise tõttu üle jäänud raha eest lapsele näiteks talvesaapadki osta, ei saa öelda, et abi on kasutult väike.
Nagu öeldud, tuleb riigipoolseid meetmeid näha õiges kontekstis ja summeeritult. Ei ole olemas üht ja ainust õiget otsust, mis kõigile ja korraga õnne õuele toob. Küll on aga võimalik rakendada mitmeid meetmeid, mis teevad omavahelises koosmõjus meie inimeste elujärje paremaks.
Nii parandab perede majanduslikku olukorda tunduvalt ka tasuta kõrgharidus. Täna tasuvad pooled tudengid ise oma kõrghariduse eest, 2013 aasta sügisest ei pea nende pered enam haridusele suuri kulutusi tegema. Tudengid peavad lihtsalt oma koolitööd korralikult tegema. Sellega tagab riik senisest suurema juurdepääsu kõrgharidusele ka neile noortele, kes elavad majanduslikult kasinates tingimustes. Haridus maksab palju, kuid siiski ei tohi mõnedes peredes sirguvad lapsed sellest ainuüksi seepärast ilma jääda, et perel ei jätku laste koolitamiseks piisavalt raha.
Vanemapensioniga väärtustab riik laste kasvatamist.
Nagu näha, pole kodualuse maamaksu kaotamine pelgalt maksupoliitiline ega tasuta kõrgharidus üksnes hariduspoliitiline, vaid laiemas plaanis on need perepoliitilised otsused.
Samuti võib perepoliitika meetmete alla liigitada ka riigikokku jõudnud vanemapensioni seaduse eelnõu, mille abil riik lapsevanemaks olemist tähtsustab.
Eelnõu kohaselt hakkab riik tegema 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse ühele vanemale lisamakseid tema II pensionisambasse. Lisamakse suurus on neli protsenti keskmisest töötasust ja seda makstakse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Näiteks kui laps sünnib 2013. aasta alguses, teeb riik kolme aasta jooksul ühe vanema pensionifondi kokku umbes 1134 euro suuruse makse. Oluline on ka teada, et II pensionisammas on päritav.
Vanemale, kelle laps on sündinud ajavahemikus 31. detsember 1980 – 31. detsember 2012, makstakse esimese pensionisamba pensionilisa kahe aastahinde vääringus 2013. ja 2014. aastal ning ühe aastahinde vääringus 2015. aastal. Vanem saab seega aastas ühe lapse pealt lisaks 184,8 eurot pensioni, kahe lapse pealt 369,6 eurot.
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>Enne 2013. aastat sündinud lapse vanemale makstakse alates 2015. aastast juurde ühe aastahinde vääringus pensionilisa, mis 2015. aastal on 5,1 eurot kuus.Seadus on plaanis jõustada kahes etapis: järgmisel aastal hakatakse maksma täiendava kogumispensioni makset ja kahe aastahinde suurust pensionilisa ning 2015. aastal hakatakse maksma täiendavat ühe aastahinde suurust pensionilisa.
Riik kompenseerib vanema tulevase pensioniosa, mis lapse kasvatamise tõttu väheneda võib
Esmapilgul vaadates ei paista ka vanemapension perepoliitikaga kuidagi seotud olevat, sest kui pensioniiga käes, siis on lapsed juba suured ja elavad oma elu. Aga tavaliselt on lastega kodus emad ja vanemapensioni rakendamine kaotab praegu valitseva ebaõigluse, kus lapsega kodus oldud aeg on naistele pensioniarvestuses n-ö kadunud. Nii võrdsustuvad pensionid ka meeste pensionidega, sest ema töö peab saama tunnustatud, mitte karistatud.
Kui vanemal on kaks last
*siis lisandub talle aastas üks pension ehk riik maksab 13. pensioni aastas lisaks
i
AIVAR KOKK, riigikogu liige, IRL
