Rännakut tarkuse poole alustatakse juba maast madalast. Kõigepealt õpitakse käima, mis tähendab, et tee raamaturiiulini on nüüd iseseisvalt läbitav. Möödub veel veidi aega, kuni vanemate järjekindel selgitustöö vilja kannab – laps mõistab, et raamatute illustratsioonid ei vaja viltpliiatsiga täiendamist. Kui see on selge, võib juba hakata koolile mõtlema.
Kool algab septembris ning kooliminekust pole pääsu ka kõige mänguhimulisematel: kuueteistkümnenda eluaastani on kõigil lastel koolikohustus. Vastseid koolijütse ja nende vanemaid peaks rahustama teadmine, et kaks algusaastat on üsna muretud ning suuremaid proovilepanekuid ei korraldata. Eesmärk on teha lastele selgeks põhitõed. Näiteks see, et maakera on ümmargune ning 7 korda 8 on alati 56. Alles siis, kui korrutustabel on pähe kulunud, läheb asi rangemaks. Algavad tasemetööd, et kontrollida, kui palju teadmisi keegi on omandanud ning kui hästi oma õpingutega edasi jõudnud.
Tuleb mõelda tulevikule
Üheksa kooliaasta kulminatsiooniks on üleminekueksamid ning esimese tõsise otsuse langetamine: kas jätkata üldhariduskoolis või minna omandama kutset, näiteks siinsamas Jõgevamaal, Põltsamaa ametikoolis või Luua metsanduskoolis. Ehkki nende noorte jaoks, kes jätkavad oma õpinguid keskkoolis, lükkub elukutsevalik mõneks ajaks edasi, käsivad murelikud vanemad oma võsukestel ikka ja jälle hakata tuleviku peale mõtlema.
Ja õigesti teevad, sest kaheteistkümnendas klassis seisab noorte ees järjekordne teelahe. Esmalt tuleb otsustada, milliste eksamitega keskkool lõpetada ning see otsus ei sünni sugugi niisama lihtsalt – enne valiku tegemist peab teadma, milliseid eksameid (ja tulemusi) unistuste erialale sissesaamiseks vaja läheb.
Õnnestunud lõpukirjand ja korralikud eksamitulemused tagavad keskhariduse ning avavad järgmise kooli ukse. Olgu selleks siis kutseõppeasutus või ülikool, mille lävepaku ületamiseks tuleb nii mõnelgi tudengikandidaadil sooritada veel lisakatsed.
Ja jällegi on käes esimene september! Äsjasel tudengil on üpris keeruline harjuda mõttega, et eksamid koonduvad peaasjalikult kahele kuule aastas. Esimene eksamisessioon on hirmus ning ega ka teine, kolmas, neljas, viies ja kuues paremad ole. Suure teadmistehulga omandamine nii lühikese ajaga on kunst omaette. Kolm aastat bakalaureuseõpet ilma kaheaastase magistriõppeta on aga justkui kook ilma kirsita: värsket kõrgharitlast ootab magistristuudium.
Mis saab edasi? Doktoriõpe? Või leida koht, kus saab hakata omandatud teooriat praktikas rakendama? See tähendab sukeldumist tööturule, kus sõltuvalt erialast on mõnel kergem, teisel keerulisem ametikohta leida. Ning kui töökoht käes, ei tähenda see sugugi seda, et nüüd võib loorberitele puhkama jääda. Oh ei, nüüd tuleb hakata ennast tööalaselt arendama, sest nii seisis ka töökuulutuses: pakutakse tööd pidevalt arenevas ettevõttes.
Õigete valikute tegemise tähtsus
See, et inimene õpib kogu oma elu, ei ole kellelegi üllatus. Ometi on 1. septembril, tarkusepäeval, paslik ikka ja jälle õppimise ja õigete valikute tegemise tähtsust toonitada. Ärgem unustagem, et teadmiste omandamine ei ole üksildane teekond, vaid seda suunavad ja juhendavad paljud kõrvalseisjad.
On suur rõõm, et igal aastal alustavad kooliteed tuhanded ja tuhanded lapsed, kuid nende varju ei tohiks jääda lapsevanemad, kes on kasvatanud lastest koolikõlbulikud mürsikud ning peavad igal uuel kooliaastal meelde tuletama aina keerulisemaid võrrandeid, et lapsi nende kodustel töödel juhendada.
Samuti on 1. september see päev, mil tunnustada kõiki õpetajaid, kes aitavad lastel nende raskel tarkuseteel edasi liikuda ja julgustavad neid jätkama.
LIIS ROHTMETS
