Valitud peatükke raamatust
(Järg 31. jaanuaril ilmunud osale)
Hillar Palamets meenutab
Aastat 20 tagasi pöördusin kord ülikooli raamatukogus Pent Nurmekunna poole – ta oli siis juba pensionär, aga sage biblioteegi külastaja ja kasutaja – ettepanekuga, et ta lubaks Tartu ülikooli helistuudios salvestada oma mälestusi, eelkõige neid, mis puudutasid meie suurkooli. Olin mälestusi salvestanud oma kümmekonna aasta vältel, alates ülikooli 350. aastapäevaga seotud ürituste ettevalmistamisest, nii et kogemusi mul oli ja koostöö õppetehnika keskuse helistuudio tehnikutega laabus. Aga Nurmekunna omad senini puudusid. Ta oli nõus, leppisime kokku aja ja kokkusaamise koha, kust siis minna peahoone kõrval keeltemaja keldris paiknevasse stuudiosse. Pakkusin välja traditsioonilise paiga peahoone fuajees suure kella all, aga siin tekkis tõrge. Nurmekund deklareeris, et ta olla endale tõotanud, et ei tõsta enam kunagi jalga üle ülikooli, st peahoone läve.
„Miks?” olin üllatunud. „Aga seepärast, et ülikool on mulle viimasel ajal sedavõrd palju ülekohut teinud, et mul on sellest kõrini.”
Ilmselt puudutas asi orientalistikakabinetti ja Nurmekunna eemaletõrjumist selle juhataja kohalt.
..
Nurmekund oli hea pajataja. Meenutas peast, ilmekalt, kasutamata mingit teksti või märkmeid. Olin eelnevalt tema eluloo ja teenistuskäigu põhiseikadega tutvunud, nii et oskasin hoida pajatust mingites ajalistes raamides. Aga elu oli tal pikk, vaheldusrikas ja huvitav, nii et salvestada tuli – enam kui tund aega kestnud seanssidena – koguni kolmel korral: 2. märtsil, 13. märtsil ja 13. aprillil 1990. aastal. Mahakirjutused helilindilt andsin meenutajale käsikirjas lugeda. Parandanud ilmnenud vead ja ebatäpsused, lõin teksti kodus kirjutusmasinal neljas eksemplaris ümber ja käisin juuli lõpul 1990 tema kodus Annelinnas autori allkirja võtmas. Kokku oli A4 formaadis teksti 66 lehekülge. Üks koopia jäi Nurmekunnale, üks mulle, üks ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonnale ja üks ülikooli muuseumile Toomel.
Salvestas meie jutuajamisi ülikooli helistuudio helitehnik Elfriede Kiis, kelle omal ajal oli Eesti Raadio Tartu stuudio (Paiknes EPA peahoones Riia tn 12) tarvis välja koolitanud tema abikaasa Voldemar Kiis. Elfriede jutustas mulle kokkupuudetest Nurmekunnaga 1950. aastate teisel poolel järgmist. Hruštšovi aja alguses, kui Nurmekund oli veel poliitilistel põhjustel põlu all, meil aga hiina keele oskajaid peaaegu ei olnud, sõitis tolleaegse raadiokomitee üks juhte Ülo Koit Hiinasse. Nurmekunnale anti eesti keeles kirja pandud tervituse tekst, mille ta pidi hiina keelde tõlkima ja helistuudios linti lugema, et Koit saaks seda Hiina kolleegidele vajalikul hetkel ette mängida. Minu ülesanne oli see lugu salvestada.
Nurmekund tuleb stuudiosse, võtab hieroglüüfkirjas teksti ette ja loeb selle mikrofoni. Lõpetab, tuleb siis minu juurde, pistab mulle paberi pihku ja näitab näpuga: „Selle koha peal ma puterdasin – võtke see lindist välja!” Armas taevas, kuidas mina oskan leida seda kohta hieroglüüfide hulgast üles! Lasin aga lindi uuesti ette mängida ja Nurmekunna abil lõikasimegi eksimuse lindist välja.
Siis kuulsin Nurmekunna kohta järgmist lugu, mis rahva hulgas ringles. Mõni aeg hiljem tulid Hiina raadiomehed Moskva rongiga vastuvisiidile Tallinna. Talvine aeg, vastuvõtt Balti jaama perroonil. Tehastest-asutustest kamandatud inimesed publikuks. Ja Nurmekund Tartust tõlgiks. Ülemused seisavad omaette grupina, aga Nurmekund ei lähe nende juurde, vaid jääb rahva hulka. Lambanahkne kasukas seljas, tanksaapad jalas, läkiläki peas. Maamees mis maamees. Seisab, käed kasuka taskus. On vaja tõlkida, kas siis vene keelest hiina keelde või vastupidi – astub rahva hulgast välja, tõlgib ära ja jälle samm tagasi. Nii õige mitu korda. Hiinlased vaadanud ja imestanud: kus eestlased ikka tunnevad keeli! Lihtne talumees tuleb rahva hulgast ja oskab meie keelt. Kus mujal seda nähtud on… Niipalju siis Elfriede Kiisi jutust.
Nurmekunna elamisest Annelinna ühetoalises, aga eraldi köögikesega korteris meenutan, et köögilaud oli talle ühtaegu töölauaks. Selle taga istudes ajasimegi juttu. Nõuderiiulid seinal olid kaetud hästi erksavärviliste sitsist kardinatega – see detail koos tuppa voogava keskpäevase päikesepaistega on meelde jäänud. Elutoa vaheuks oli valla ja sinna Nurmekund mind ei kutsunud. Kas ei olnud seal mitte keset tuba lahtitõmmatud välivoodi, raamaturiiulid mõlemal pool aset? Võib-olla eksin, aga kusagil üksikult elanud intelligendist vanuri pool olen sellist pilti näinud.
Nurmekund oli jälle tõre ülikooli, õigemini ülikoolis valitsenud kirjastamisega seotud bürokraatia suhtes. Olla teinud ühe Jaapani ärimehe soovitusel valmis jaapani-eesti vestlussõnastiku. Õige õblukese, taskuformaadis, aga esimese taolise. Jaapanlane olnud nõus selle kodumaal oma kulu ja kirjadega välja andma, kuigi mingit ainelist tulu ei tõotanud tõusta. Võib-olla väike honorar koostajale. Siis olla aga ülikoolis selle käsikirja valmimisest teada saadud – näitas käsikirja mullegi – ja ülikooli ametimehed soovinud üllitisele TRÜ tähist. Otsekui oleks tegemist ülikooli plaanilise väljaandega. Käsikiri sattus kirjastamise bürokraatiaveskitesse, mis nõudsid retsensioone, kooskõlastusi, trükiloa taotlemist. Ühesõnaga – asi jäi seisma ja Nurmekunna töö paistis jooksvat tühja. „Oli mul vaja sellest ülikooli peal rääkida…,” oli ta nördinud.
Olen Pent Nurmekunna meenutusi kasutanud õige mitme raadiosaate sisustamiseks.
(Järgneb)
i
OTT KURS
