(Järg 17. jaanuaril ilmunud osale)
Valitud peatükke raamatust
Meenutab Kristiina Ross
…
Õppisin Nurmekunna juures lisaks heebrea keelele lühikest aega araabia keelt koos kursuseõe Ramia Miftjahetdinoviga (praegu Allev) ja kreeka keelt huvitava kooslusega rühmas, kuhu kuulusid kaks ülikooli õppejõudu – filosoof Tõnu Luik ja ajaloolane Märt Tänava – ja näitleja Jaan Tooming. Need tunnid kulgesid mäletamist mööda tõesti natuke teistmoodi, aga lihtsalt selle poolest, et õppijaid oli mitu. Mingeid õpikuid ega muid raamatuid vist seal polnud, igatahes peamine õpetus käis ikka Nurmekunna poolt kriidiga tahvlile kirjutatud sõnade ja lausete järgi, mille igaüks siis endale ümber maalis. Sinna juurde Nurmekunna iseloomulike köhatuste saatel mõned grammatilised selgitused ja aeg-ajalt ekskursid hoopis tunniväliste asjade juurde.
…
Oleks huvitav teada, kas keegi orientalistikakabinetist kunagi ka tagasi saadeti kostusega, et soovitud keelt õppida ei saa. Tõenäosem tundub, et mitte, sest kes ikka oleks osanud välja mõelda mingit keelt, mille õppimise peale Nurmekund juba enne poleks tulnud. Ülikoolis, kus kogu õppekava oli täpselt ette kirjutatud ja igasugune iseotsustamine ja valik välistatud, oli selline võimalusteküllus peaaegu peadpööritav. Keemiahoone tagasihoidlik kabinet oli nagu mingi paralleelmaailm, kus ümbritsevat elu kammitsenud reeglid ei kehtinud.
…
Halli tegelikkuse ja ideaalmaailmade vahendaja Nurmekund ise püsis sealjuures tunnist tundi ja aastast aastasse stoiliselt muutumatu. Pigem mõnusa maamehe kui õpetatud intellektuaali väljanägemisega. Peene kriiditolmuga kaetud, kulunud ja väljaveninud riietes. Näol kerge muhelus, mida selle taga peituvate teadmiste põhjatuse taustal võinuks ka salapäraseks ja igavikuliseks naeratuseks pidada.
Nurmekund oli nii suveräänne ja sõltumatu isiksus, et jäi nii ühiskonna ametlikest kui ka seltskonna alternatiivsetest mängureeglitest just nagu väljapoole.
Jutuajamisi Pent Nurmekunnaga
ENDEL PEETS
Endel Peets (1942) on lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi elektroonika alal (1965), õppinud seejärel Tartu ülikoolis psühholoogiat ning pidanud seal ka loenguid.
Pärast Tartu ülikooli (TRÜ) tööle asumist olin varmas kontakte looma vanemate õppejõududega, lootes teadjamate ja targemate inimeste juures oma vaimu rikastada. Üks esimesi vanu professoreid oli Leo Leesment, kes siis pidas ülikooli vist preparaatori ametit. Sain temaga kiiresti sinasõbraks. Meie vestlused ülikooli peahoone tookordsest lektooriumis viisid kord selleni, et sain temalt teada veel ühe vana õigusprofessori nime. See oli Rudolf Nigol, kes poliitilistel põhjustel töötas vaid lihtsa laborandina. Meie vahel sugenes vestlus sellisel teemal, kas õigusteadus on ikka teadus või hoopis lihtsalt kokkulepe inimeste vahel.
Meie jutuajamised Leo Leesmendiga kujunesid üsna harjumuspäraseiks. Ükskord lektooriumis koos Leo Leesmendi ja Villem Ernitsaga (olin temaga sina peal juba varasemast ajast, sest Villemi kodu oli minu suvemaja lähedal Mäkaste külas) istudes astus sinna sisse ka Pent Nurmekund. Nende vana kooli õppejõudude keskustelu ülikooli lektooriumis käis tol hetkel Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi (EAO) üle. Selts oli loodud 1935. aastal Tartu ülikooli juurde ning selle asutajad olid õiguse asjatundja Leo Leesment teoloog Uku Masing, keelemehed Pent Nurmekund ja Villem Ernits ning muudki asjahuvilised.
…
Pent, Villem ja Leo suhtusid minusse heatahtlikult, kuid nagu kiuste kerkis (ilmselt tänu minu kohalolekule) taas küsimus nii Rudolf Nigoli kui ka Leo Leesmendi teadlaseks olemise kohta. Me ei võtnud arvesse nende tollaseid ametikohti preparaatori ja laborandina, vaid ikka seda, mida nad oma varasemas tegevuses peale professorikutse omandamise veel olid saavutanud. Kui keegi tögas Leesmenti: „Mis professor sa ikka oled, oled ju vaid preparaator”, siis kostis Leo selle peale: „Ma olen professor olnud, las nüüd olla teised kah.”
…
Minu lähem tutvus Pendiga sai alguse sellest, et ta sekkus ootamatult meie aasivasse jutuajamisse. Esmalt väitis ta olevat öelduga nõus, kuid siis tahtis teada, mis ma arvan keeleteadusest. Ka Villem ja Leo näisid ootavat, mis ma küsimuse peale kostan. Arutlemine jätkus. Tol korral ma nõustusin Pent Nurmekunna seisukohaga, et keelte uurimine on küll teadus, sest teised keeled võimaldavad Eestisse tuua uusi vaatenurki ning üks neist näiteks on orientalistika.
…
Ma ei mäletaseda diskussiooni detailides, ent põhimõtteliselt liitis see vaidlus meid kokku ja oma vanade professorite seltsis sai minustki justkui orientalist. Me kippusime vaidlema ikka päeva lõpus, sest siis oli lektoorium vabam. Mulle oli juurde tekkinud uus teretuttav, pealegi veel sina-tasemel.
Me kohtusime edaspidigi samas koosseisus ja need vanad Tartu ülikooli õppejõud võtsid mind oma vestlusringi. Samas on mulle meelde jäänud mõni juhutrehvamine Pendiga. Siis küsis ta minult ikka üle, kas keeleteadus on ikka teadus.
i
(Järgneb)
