Valitud peatükke raamatust
(Järg 3. jaanuaril ilmunud osale)
Samasugust eksperimenti Nurmekunnaga korrati (vist Mälli soovitusel) ükskord ka Eesti Televisioonis.
Nurmekunna salaarmastuseks oli tungani keel – Kõrgõzstanis ja Kasahstanis kõneldav hiina keele variant, mida nõukogude ajal kirjutati koguni kirillitsas. Ma ei tea, mis on saanud tema uurimustest tungani keele alal. Võimalik, et need läksid kaduma, kui keelemehe suvekodu Tänassilma lähedal rüüstati.
…
Mina õppisin Tartu ülikooli orientalistikakabinetis Nurmekunna juures hindi keelt ja Ernitsa juures sanskriti keelt. Mul polnud siiski küllalt järjekindlust, et need keeled korralikult selgeks õppida. Hiilgava mäluga Nurmekunnal ei tulnud pähegi, et keeleõpilastel oleks vaja õpitud materjali ka kinnistada. Ta kihutas oma grammatikavankril muudkui mürinal edasi.
…
Kardan, et ilma Nurmekunnaga tutvumata oleksin saanud oma kujunemisaastatel palju ühekülgsemat vaimutoitu.
Nurmekund ise polnud boheemlane, vaid palehigis tööd rabav uurija. Olin temaga enne mitu aastat tuttav, kui sain teada, et ta Mulgi murdes luuletab. Kõigi rõõmsaks üllatuseks avaldas ta 90-aastaseks saades ka luulekogu „Kõllanõmme”, milles sisalduvaid luuletusi on imehästi etelnud Lembit Eelmäe.
Aga haruharva viina võttes ei lugenud ta kunagi seltskonnale ette oma luuletusi, vaid etles või laulis kaugete võõraste maade luulet või rahvalaule. Ükskord jõi ta viina koos malai keelte uurija Ülo Sirgiga, kes elas Moskvas ega käinud Tartus kuigi sageli. Nurmekund üllatas Sirki indoneesia- ja dajakikeelsete lorilauludega. Üks laudkonnaga ühinenud daam tahtis teada, mida need laulusõnad tähendavad, aga Nurmekund ütles, et need sõnad naisterahva kõrvu ei silita.
…
Pent Nurmekund oli annete ja vaimujõu poolest erakordne isiksus.
Kohtumised Pendiga
KALLE KASEMAA
Kalle Kasemaa (1942) on Tartu ülikooli Vana Testamendi ja semitistika emeriitprofessor, Uppsala (1991) ja Haifa ülikooli (1996) audoktor, tõlkinud erialakirjandust saksa, prantsuse, vanakreeka ja heebrea keelest ning ilukirjandust heebrea, jidiši, araabia, uuskreeka, prantsuse, albaania jt keeltest.
1973. aasta kevadel lõpetasin EELK Usuteaduse Instituudi ning asusin tööle Palamuse koguduse õpetajana. Kaugus Tartust ei olnud suur ning ühe päeva nädalas sain pühendada oma huvialadega tegelemisele Tartu linnas. Kuna Uku Masing, kellele olen väga mitmes suhtes tänu võlgu, oli igal kolmapäeval „jutulesoovijate” käsutuses, valisin selleks päevaks kolmapäeva. Sel päeval sain käia Uku Masingu juures juhendamist ja tekkinud küsimustele vastuseid saamas. Kolmapäeva õhtuti tegelesime koos Mati Sirkeliga uuskreeka keelega (küllap selle tulemusena valmis Mati Sirkelil hiljem Konstantinos Kavafise luuletuste tõlge eesti keelde). Kolmapäeviti külastasin Tartus raamatukogusid ja kohtusin tuttavatega. Päevad ja õhtud venisid pikaks ning koju sain alles öise Pihkva-Tallinna rongiga, mis peatus Kaarepere jaamas. Kaareperest Palamuseni oli oma viis kilomeetrit ning lumesaju või tuisu korral oli tee öösel lahti ajamata, nii et kodutee kujunes mõnikord omaette sündmuseks.
Üheks huvitavamaks elamuseks neil kolmapäevadel oli osavõtt Pent Nurmekunna hiina keele tundidest. Õppisin tema juures 1973. kuni 1974. aasta suveni (viimane kuupäev vihikus on 28. 06. 1974).
Oleksin tahtnud küll õppida esmajoones klassikalist hiina keelt – olin huviga lugenud Lo Guan-Tžungi „Kolmevalitsuse” eestikeelset tõlget, samuti mitmeid hiina kirjanduse klassikalisi teoseid, mida vanemate võõrkeelsete tõlgetena leidus Tartu ülikooli raamatukogus, uuemaid saksakeelseid tõlkeid sai aga Saksa DV väljaannetena tellida Tartu raamatupoodidesse.
…
Järgmisel sügisel alustas Pent Nurmekund aga klassikalise hiina keele õpetamist. Jätsin tänapäevase hiina keele sinnapaika.
…
Klassikalise hiina keele õpikuks oli Erich Haenischi „Lehrgang der Klassischen Chinesischen Schriftsprache” DDRi väljaande kolmas köide, mis sisaldas hieroglüüfkirjas pintsliga (!) kirjutatud tekste.
Keeletundidest võttis osa kaks inimest: peale minu veel orientalistikakabineti insener – milliseid tiitleid tuli nõukogude ajal mõnikord kasutada, et saada võimalus inimene tööle võtta! – Linnart Mäll, kes erinevalt allakirjutanust jätkas sinoloogia põnevate radade käimist ja kellelt on ilmunud mitmeid hiina klassikaliste tekstide tõlkeid eesti keelde.
…
Pent Nurmekund oli omalaadsemaid õpetajaid, kellega mul on tegemist olnud. Ta oli niivõrd süvenenud õpetatavasse, et jäi mulje, nagu ei märkakski ta õpilasi.
Kord pahandas ta tütarlapsega, kelle kodutöö tema meelest oli puudulikult tehtud. „Mis mees sa selline oled,” tõreles ta noore daamiga, kelle soost pikad juuksed ja riietus selget tunnistust andsid. „Mulle pole selliseid poisse siia vaja!”
Pent Nurmekund esitas õpilastele – nende meelest muidugi ülekohtuselt – kõrgeid nõudmisi. Ta andis hea sissejuhatuse hiina keele foneetikasse ning hiina kirjasüsteemiteooriasse ja praktikasse, kuid edaspidises eeldas iseseisvat tööd grammatika õppimisel. Keeletunnid olid peaasjalikult tekstide lugemiseks ja tõlkelausete tegemiseks, millega kaasnesid muidugi leksikaalsed, grammatilised ja hieroglüüfkirja-alased seletused. Kõige selle juures ei puudunud õpetajal huumorimeel. Mäletan, et kord astus orientalistikakabinetti pensionil olev õigusteadlane Leo Leesment, kellega Nurmekund hulk aega vestles hiina keeles, kusjuures mõlemad ohtrasti naersid ja itsitasid.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS
