Järg 13. detsembril ilmunud osale
Valitud peatükke raamatust
Mulle jäi Pendist mulje kui puhtast keelemehest, kellel kirjandusega eriti lähedasi sidemeid polnud. Meeles on ettekanne Camoesi “Lusiaadidest”, mille ta kabinetis pidas. Kui ta nimetas merejumalannat Fetidat, kellel eeposes on oma roll, taipasin äkki, et meie õpetaja oli oma jutu võtnud mingist vene allikast ja Fetida pole keegi muu kui kreeklaste Thetis.
Nii vana- kui uuskreeka keelt Pent oskas muidugi korralikult ja teadis viimases ka mingeid salmikesi nagu paljudes muudeski keeltes. See, et ta oma kodumurdes ise salme kirjutab, oli mulle üllatuseks. Seda enam, et need salmid on tõesti hästi kirjutatud. Pent on minu meelest üks meie paremaid murdeluuletajaid. Nii on kujutelm temast kui kuivast keelte õppimise ja õpetamise masinast väga vale.
…
Tudengitega sai Pent väga hästi läbi: aukartust me tema ees ei tundnud, austasime ja hoidsime teda küll. Kogusime raha, et talle sünnipäevaks raadio osta ja võtsime temaga vahel koos veinigi. Ei mäleta, et ta oleks kellestki väga halvasti rääkinud. Kuigi, ega tal ülikooliski kerge olnud. Orientalistikakabinetti kogunes igasuguseid, mõnikord üsna veidraid inimesi ja eks see seltskond äratas huvi sääl, kus igasuguste kogunemiste ja koondumiste vastu huvi pidi tuntama. Ei tea mina, kas ja kui palju Pent oma tegemistest ja õpilastest pidi kellelegi kuskil aru andma, mõnest vihjest aga võis arvata, et mõni ülikooli kõrge tegelane oleks kabineti hää meelega kinni pannud. Pendist ei pidanud palju ka Tartu vaimu peenemad esindajad, kellele tema talupoeglik käitumine, päähoone trepil näpuga nina nuuskamine ja agulirahva hääldusega prantsuse keel närvidele käisid. Ei sobinud ta paremasse seltskonda, pigem meiesuguste krantsidega kuskile kõrvalisse kõrtsi või õhtul kabinetis istuma ja heietama mälestusi vangilaagrist või pagemisest Prantsusmaalt sõja alguses.
Kuigi Pent tõepoolest polnud konfliktne inimene, ei olnud tema suhted kahe teise Tartu esiorientalistiga, Uku Masinguga ja Linnart Mälliga, mitte alati kõige paremad. Pent ja Uku olid liiga erinevad, elasid liiga erinevates maailmades, et üksteist mõista. Pent ei aktsepteerinud Uku alandusest sündinud trotsi ja haavumist: tema meelest oleks Uku võinud haavumise kõrvale jätta ja ehk ülikoolis midagi oma suurtest teadmistest tudengitele jagada. Ma ei tea, kas see oleks võimalik olnud.
Hulgikeelne Pent Nurmekund
ANDRES EHIN
Andres Ehin (1940-2011) oli kirjanik ja tõlkija. Õppis Tartu ülikooli orientalistikakabinetis aastail 1959-1961 hindi keelt ning õpetas seda samas 1962-1962 algajate rühmale. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli1964. aastal eesti filoloogina soome-ugri keelte erialal. 1964-1965 saksa keele, kehalise kasvatuse ja ajaloo õpetaja sölkuppide juures Jamali-Neenetsi rahvusringkonna Ratta külas.1964-1965 ajakirja Küsimused ja Vastused toimetaja, 1966-1969 ajalehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitja, 1969-1972 ajakirja Kultuur ja Elu osakonnajuhataja, 1969-1972 ENE toimetaja, 1974-2011 vabakutseline kirjanik, 2007 Tartu ülikooli vabade kunstide professor.
..
Pälvis mitmeid autasusid, sh Loomingu aastaauhind 1994, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali (luule) aastapreemia 1996, Ponkala Fondi preemia soome luule valimiku „Kaarsild” tõlkimise eest 1998, Eesti Vabariigi kultuuripreemia 2001, Valgetähe teenetemärgi IV klass 2002, Juhan Liivi luuleauhind 2003.
i
Järgneb
