</font>
Järg 15. novembril ilmunud osale
Valitud peatükke raamatust
Hiina keeles käisin ainult niipalju, et aimu saada, mis keel see niisugune on. Nurmekunna teeneks pean, et hakkasin suuremat huvi tundma jaapani ja hiina kunsti ja kirjanduse vastu. Suurt erialast huvi pakkus hiina alkeemia. Muidugi mitte hiina keele, vaid tõlgete vahendusel.
Oma mineviku tõttu ei olnud Pent Nurmekund neil aastail ülikooli juhtkonna ja kaadriosakonna silmis sugugi heas kirjas. Oli ta ju enne sõda pärast Tartu üikooli lõpetamist õppinud ja täiendanud ennast veel mitmes Euroopa tuntud (Kopenhaageni, Berliini, Müncheni, Pariisi ja Göteborgi) ülikoolis, olnud 1944 Saksa sõjaväes ning seejärel kandnud karistust stalinlikus vangilaagris. Vangipõlve ajast meenub mulle Nurmekunna jutustus, kuidas ta pandi ungarlastest sõjavangide juurde tõlgiks.
…
Kuidas ülikooli tollane juhtkond pani Nurmekunnale tee kinni väitekirja kaitsmise ettevalmistamisel, sellest on kirjutanud ilmekalt Daniel Palgi, märkides sealhulgas, et Nurmekund „elas külmas toas, käis punases lambanahkses kasukas, nälgis”. Seda lambanahkset poolkasukat mäletan minagi selgesti.
…
P. Nurmekund pidas väga oluliseks, et teave orientalistikakabineti tegevuse ja keelteõppimise võimaluste kohta leviks ülikoolis laiemalt. Ülikooli ajaleht oli selleks igati sobiv koht. Vajalikuks osutus see eriti orientalistikakabineti tegutsemise algaastatel, veenmaks kriitikuid, et tegemist on tõsise ja vajaliku ettevõtmisega.
Õpetatavate keelte ring laienes. Õpetajaks ei olnud ainult Nurmekund. Ta organiseeris keeli õpetama mitmeid teisi eri keelte oskajaid-tundjaid.
…
Õppetöö orientaalkeelte vallas oli olnud niivõrd edukas, et paremad edasijõudnud võisid õppejõu kontrolli all iseseisvalt nooremaid huvilisi õpetada.
…
Orientalistikahuvilistest märkigem tollast ajalootudengit, hilisemat tunnustatud orientalisti Linnart Mälli (1938-2010).
…
1963. aasta veebruarikuu (ülikooli) ajalehes refereeris P. Nurmekund TRÜ orietalistidele kirja teel saadetud huvitavat kirjeldust Jaapani koolisüsteemist. Kirja saatjaks oli Nurmekunna sõnutsi Yokosuka linnas elav tulihingeline Eesti sõber Kikunobu Matuba. Tema initsiatiivil lähetasid sama linna ühe kooli õpetajad illustreeriva materjalina komplekti Jaapani algkoolide emakeeleõpikuid, komplekti looduslooõpikuid ja 13 ülesvõtet oma kooli elust.
P. Nurmekund tundis huvi ülikooli ajaloo, eriti Academia Gustavo-Carolina Pärnu-perioodi ja sellele järgnenud aja vastu, mil üritati ülikooli taas avada.
…
Töötades aastatel 1947-1954 Pärnus keelteõpetajana, huvitus Nurmekund ka Pärnu vanemast ajaloost ning asus Pärnu linnaarhiivis säilitatavat nelja alamsaksakeelset olulist ajalooürikut põhjaliku keeletundja oskuse ja täpsusega loetavasse kirja ümber kirjutama.
…
Väga huvitavalt rääkis ta Vana-Pärnu, selle Eestimaa Pompei ajaloo ning ülikooli kohta käivaist ürikutest ja muudest teavikutest. Kihnu saare juttudest tuleb meelde, et ta oskas imehästi järele teha kihnlaste kõnemaneeri, eriti, kuidas lapsed omavahel räägivad. Tol ajal käis ta Kihnus sealset keelt uurimas.
..
See kümme aastat orientalistikakabineti elus oli aeg, mil ma Pent Nurmekunnaga ja ta tegemiste-toimetamistega võrdlemisi tihedalt kokku puutusin. Hiljem muidugi ka, sest kabinet tegutses ju keemiahoones, kuid mitte enam nii sageli. Kabineti tegevus ei piirdunud ju ainult keelteõpetamise-õppimisega, vaid seal peeti üldharivaid orientalistikaalaseid ettekandeid, loenguid, vestlusi; oli seltskondlikke ettevõtmisi jm, millest võimaluse korral ikka osa võtsin.
Mälestusi keeleõpetajast
Helmut Piirimäe
Helmut Piirimäe (1930) on ajaloolane, ajaloodoktor (1974). Lõpetas Tartu ülikooli (1955), töötanud aastast 1956 õppejõuna. Aastast 1977 professor, 1993-1996 ajaloo osakonna üldajaloo korraline professor, aastast 1996 emeriitprofessor.
1988 Stockholmi ülikooli külalisprofessor.
ENSV riiklik preemia (1985), A. Puksovi preemia (1989), Uppsala ülikooli audoktor (1982), Õpetatud Eesti Seltsi auliige; Valgetähe teenetemärgi, TÜ suure ja väikese medali ning muude autasude omanik.
Pent Nurmekund kuulub nende hulka, kes on õpetanud mulle kahte võõrkeelt ning kellega olen suhelnud Nõukogude okupatsiooni rasketel aaastatel.
Pent Nurmekunna nime sain kuulda juba üliõpilasena, niisiis aastail 1950-1955. Teda meenutati kui õppejõudu, kes oskab paljusid võõrkeeli, kuid keda ei ole enam õppejõudude hulgas, sest ta oli arreteeritud ja saadetud vangina Venemaale. Tegelikult minu tudengipõlve ajaks oli ta küll juba vabanenud. Hiljem sain teada, et ta oli vabaks saanud kas 1946. või 1947. aastal, kuid et teda ülikooli tööle ikkagi ei võetud.
Lähemalt rääkis mulle Pent Nurmekunnast professor Paul Ariste, kelle juures õppisin rootsi keelt ja kellega mul kujunesid väga head suhted. Rootsi keelt hakkasin õppima neljanda kursuse tudengina. Õppisin koos mitme noore teadlasega, kellega saime headeks tuttavateks, mõnega koguni sõpradeks.
Minu parimaks sõbraks sai bioloog Mart Niklus, kellest veidi hiljem kujunes dissident. Ta arreteeriti ja saadeti Venemaale vangilaagrisse.
Sellises seltskonnas kõlas Pent Nurmekunna nimi, kui kõneks tulid Rootsi-Taani suhted ja lõunarootsi ehk skane keel. Just seoses sellega meenutas professor Ariste, et omal ajal oli Pent Nurmekund õppinud viisil, et hakkas töötama Taani taludes sulasena, et niiviisi ära õppida elav kõnekeel. Aristelt kuulsime ka selle kuulsa keeletarga edasisest saatusest. Ta mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, pärast seda viidi aga Venemaale vangilaagrisse. 1946. aasta lõpul oli ta küll vabaks saanud, kuid järgmisel aastal ei võimaldatud talle muud tööd kui õpetajakoht kusagil koolis Pärnu lähedal. Alles pärast seda sai temast Pärnu 2. keskkooli võõrkeelte õpetaja.
i
(Järgneb)
