Järg 4. oktoobril ilmunud osale
Maipühade ajal peeti Tänassilma magasiaidas kodu-uurijate päeva. Meid mõlemaid paluti sinna tulla esinema. Läksime maale minu vanemate koju ja hakkasime laua ääres midagi tegema. Aga kus õelapsed tahtsid ka õppida koos meiega. Muidugi tuli nende küsimustele vastata, nii et nemad õppisid, aga mitte meie. Siis ütles Pent tasakesi mulle, et läheme Tänassilma tema majakesse, siin me vist midagi valmis ei saa. Tema kodu polnud küll kuigi mugav, aga ettekanded said valmis. Oli hommikune aeg, kui läksime, ja igalt poolt tuli rahvast. Ka igast linnalähedasest bussist tuli välja terve trobikond inimesi. Endine magasiait ei tahtnud kuidagi rahvast ära mahutada. Pidasime oma ettekanded ära. Nurmekund rääkis teemal „Tänassilma, minu kümnes kodu”, mina „Uusna-Tänassilma keelemurrakust”. Saime aplausi osaliseks nagu kõik teisedki esinejad, kes samuti olid lähikonnast pärit omad inimesed.
…
1970. aasta kongress
Pendi ema oli juba lahkunud, kui hakkas tulema 1970. aasta ülemaailmne soome-ugri kongress. Ka mulle oli seal määratud väike ettekanne. Selle teesid saadeti Tartusse kellelegi spetsialistile tõlkimiseks. Kui need tagasi toodi, pettusin tõsiselt oma teeside saksa keeles. Näitasin siis Pendile ja ta tegi mulle ilusas saksa keeles uued teesid. Ütles, et tõlgib mu ettekande ka ise ära. Tänu Pendile saingi ma oma ettekandele hea saksakeelse tõlke.
….
Nurmekund oli konverentsile kokku tulnud mitme maa professoritest ja teadlastest väga huvitatud. Ta kuulas nende ettekandeid, tegi märkmeid ja ma sain aru, et ta oleks ka ise soovinud tegelda soome-ugri keeltega.
Rändurid
Kui Pendil enam ema polnud, tabas teda üks uus haigus, mille nimeks võiks panna rändamise tõbi. Kõige rohkem kannatasime selle all laupäeviti-pühapäeviti. Juhtus, et kahe päevaga käisime läbi kõik oma kodud linnas ja maal, kokku neljas kohas. Nii oli enamasti suviti. Talvel saime kokku kas Tartus või Tallinnas. Sõiduraha oli odav, see meile takistusi ei tekitanud.
Kord seletas ta mulle, millest niisugune rännukirg tekkida võis. Ta käis ju mitu korda Euroopa ülikoolides end täiendamas. Et raha polnud, sõitis ta laevadel laevapoisina. Juba see kogemus sundis rändama. Peamise tõuke rännakuteks andis aga merejumal Neptun, kes tuli kapten Sergo laeva jõuluööl 1939.
i
(Järgneb)
