Valitud peatükke raamatust
i
Tahtsin lihtsalt näha Prantsusmaad ja sealsete inimeste elu. Üks eesmärk mul siiski oli: tahtsin üles leida Roueni lähedal SeineŽi jõe kaldal asuvas väikeses Oissel-sur SeineŽi linnas elava eesti soost mehe. Kui meie pere elas veel Abjas, õige Läti piiri ääres Tõnumetsa talus, siis olin saanud tuttavaks teisel pool piiri elanud eesti perekonnaga, kelle üks vanaonu oli asunud elama Prantsusmaale. Kui rääkisin neile, et tahan kunagi Prantsusmaal ära käia, siis anti mulle selle onu aadress ja öeldi, et kuigi onu olevat aastatega eesti keele ära unustanud, saavat mulgi keeles temaga ometi asju ajada. Onu oli teeninud Esimese maailmasõja ajal Vene kroonut ja jõudnud Wrangeli valge väe riismetega lõpuks Prantsusmaale ning jäänud sinna elama. Läti keelt oskas onu veel hästi.
Otsisin selle onu üles ja ta andis mulle lahkelt peavarju. Ta elas ühes pikas barakis. Oma toa andis mulle, ise kolis naabrite juurde. Hiljem kujunes koguni nii, et sain elamiseks tervelt pool barakki, ilma et minult selle eest santiimigi oleks nõutud.
Nii elasin 1935. aasta lõpuni Prantsusmaal. Õppisin kohalikku murret, lugesin raamatukogudes mind huvitavat kirjandust, tutvusin lihtsate inimeste eluga.
…
Prantsusmaal
Magistritöö saatsin Tartusse veel Arthur Roosmanni nime all. Järgmisel aastal eestistasin nime. Töö kirjutasin hispaania keeles, see käsitles subjunktiivi (konjunktiiv, kaheldavat või tingimuslikku tegevust väljendav kõneviis – toim) Chrestien de TroyesŽ kahes eeposes. Kirjutasin Kopenhaagenis ja lõpetasin Taani laeva Magnus pardal, kuhu olin munsterdanud end jungaks. Koorisin kartuleid, pesin laevatekki ja seisin vahis. Suvisel ajal oli Põhjameri väga ilus, vaikne nagu peegel, väga hea oli kirjutada.
…
Mul oli kavatsus uurida normanni murret. Olin isegi nii edev, et mõtlesin materjali koguda ja doktoritöö valmis kirjutada. Siis aga sundis halvenenud tervis kodumaale tulema ja terveks aastaks haigevoodisse heitma.
…
Augustis 1939 olin jälle Normandias. Olin järjekordselt rahapuuduses, kui tuli teade, et mulle on saadetud stipendium ühte Pariisi panka.
Mäletan hästi 1. septembri hommikut, mil astusin väikelinna raudteejaama poole. Inimesed läksid kartuleid võtma, päike paistis, kõik oli rahulik. Pariisis võtsin oma rahanatukese pangast välja, kohtasin paari eestlast ja istusime ühte bistroosse läbi kõrre veini imema. Seal saime ajalehtede kaudu teada alanud sõjast. Sellest pärastlõunast hakkas elu Pariisis muutuma. Kuulutustulpadele ilmusid mobilisatsioonikäsud.
…
Meie, eestlased, saime mingi kaubarongi peale, mis hakkas läbi pimendatud Prantsusmaa Belgia poole kolistama.
Vastu hommikut jõudsime piirijaama. Belgia säras tuledes. Mind imestas, kui väike on Belgia! Hommikul väikese valge ajal olime juba Brüsselis. Sõidusiht oli meil Antverpen. Päev oli väga palav, kõiki vaevas janu. Ühes jaamas mõtlesin, et lähen joon ja toon ka teistele vett. Astusin jaamahoonesse ja järsku oli politsei mul juures: „Teie dokumendid?” Andsin välispassi. Politseinike omavaheline jutt hakkas kahtlaselt venima, mul oli nii tuline hirm, et tõmbasin politseiniku käest oma dokumendid ja uksest välja! Kas nad mulle järele jooksid, ei mäleta. Igatahes rongide alt käpukil ronides sain oma vaguninurka tagasi. Ei saanud ise juua ega teistele tuua. Rahunesime alles siis, kui rong hakkas liikuma. Antverpenis pääsesin Taani laevale. Jäin veel semestriks Kopenhaagenisse. Ka Taanist sain õigel ajal, enne okupatsioonivägesid tulema.
Kopenhaagenist kodurannani. Üks merejutt
1939. aasta 23. detsembri pealelõunal hiivas väike kaubaaurik Vohi (kapten Herman Sergo), mille pardal tookord viibisin, Kopehaageni meresadamas ankru, väljus ulgumerele ja võttis kursi Tallinnale. Teine maailmasõda kestis juba neljandat kuud. Meri oli tulvil miinitõkkeid ja triivivaid miine. Jõudnud õhtuks Malmö reidile, ei söandanud kapten omal riisikol reisi jätkata ja otsustas jääda ankrusse. Ta soovis oodata hommikuni ja siis võtta pardale rootsi lootsi, kes päevavalgel juhiks laeva läbi ohtlike miiniväljade ohutusse faarvaatrisse.
Järgmisel hommikul tuligi pardale rootsi loots.
…
Saabunud oli 24. detsember 1939 – jõululaupäeva õhtu. Nagu alati tol ööl, sõidab maismaal jõuluvana oma saaniga üle määratu kõrgete lumehangede, tuues kaasa pühademeeleolu ja rõõmu igasse peresse. Merele tulla ei söanda, kardab merehaigust. Merel on hõivanud tema koha Neptun, merede ning ookeanide valitseja. Vahepeal oli merel muutunud täiesti pimedaks. Neptuni vastuvõtuks rivistus laeva meeskond täies koosseisus ohvitseride messi sissekäigu ette. Õige pea kuulduski laevavintsi kriginat ning kahe madruse kaasabil kerkis aegamööda pardale merejumala hiiglaslik kuju. Niipalju kui silm pimeduses seletas, oli ta riietatud pikka merekarva toogasse ning üleni täis puistatud vesikasve. Tema pikas hallis täishabemes rippusid elusad kalad, mõned neist pudenesid koguni laeva pardale. Peas helkis kõrge kroon, käes oli kolmeharuline harpuun. Tema järel hiivasid madrused pardale tohutu suure kingituskoti.
i
(Järgneb)
i
OTT KURS
