Lõuna-Eestist valitud saadikuna tuleb mul väga tihti vastata inimeste murelikele küsimustele, mis puudutavad pensioni koefitsienti. Võib isegi öelda, et see on igivana teema, mida opositsiooni esindajad on korduvalt muutmiseelnõuna Riigikogu menetlusse andnud. Tänane juhtivpartei ei ole aga kunagi soovinud seda probleemi lahendada ja suhtub pigem üleolevalt nendesse inimestesse, kes teenivad keskmisest madalamat, aga ka keskmist töötasu.
Kui end müüa ei oska, lepi väikese pensioniga?
Olen olnud Riigikogus nüüd peaaegu juba neli aastat ja võin kinnitada, et nii mitmegi rahvaesindaja võõrdumus ühiskonna tegelikest probleemidest on hirmuäratavalt suur.
Kui Keskerakond näiteks jaanuari alguses pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse järjekordselt menetlusse andis ( selle eesmärgiks on tõsta keskmisest töötasust madalamat sissetulekut saanud isikute pensionikoefitsienti nii, et üks tööaasta annaks ka ühe pensioniaasta), ütles reformierakondlasest sotsiaalkomisjoni liige Tatjana Muravjova arutelul, et kui kõrgema haridusega isik ei osanud end paremini müüa ja saab keskmisest madalamat palka, on see ikkagi tema teha. Muravjova sõnul peab ta endale leidma parema töö parema palgaga ja paremate tingimustega. Siit saab teha vaid ühe järelduse: valitsusparteid leiavad, et madalapalgalised peavad leppima ka väikese pensioniga.
Perspektiiviks virelemine vanaduses
Küllap on neid sõnu õõvastav lugeda õpetajatel, kultuuritöötajatel, päästeametnikel, kelle palk jääb allapoole keskmist mitte ainult riigieelarvete kärbete tulemusena, vaid oli madal ka tugeva majanduskasvu aastatel. Ka siis ei leidnud valitsus raha selleks, et tõsta paljude riigieelarvest rahastatavate töötajate palka keskmisele tasemelegi. Kas niiviisi väärtustab riik nende tööd, kes tagavad meie hariduse hea taseme, kultuuri järjepidevuse ja sisejulgeoleku?
Nüüd aga seaduseelnõu juurde, mis, nagu mainitud, puudutabki just keskmisest (2009. aastal keskmine brutopalk oli 11 874 krooni ehk 759 eurot) palgast vähem teenivaid inimesi, keda oli 2009. aastal üle poole töövõimelisest elanikkonnast. Viimaste aastate sotsiaalmaksusummade põhjal saab teha järelduse, et ligikaudu 70 protsendil töötajatest oli keskmine aastakoefitsient alla ühe. See aga tähendab paratamatult ka madalamat pensioni. Arvestades aga asjaolu, et meie pensionid on jätkuvalt madalad, tähendab see suurele hulgale praegustele töötajatele virelemist vanaduses. Kes teisiti arvab, ei tea või ei taha teada tegelikku olukorda.
Regionaalsed ja soolised erinevused
Esiteks ei tajuta suuri regionaalseid erinevusi. Nii on keskmine brutopalk Põhja-Eestis rohkem kui 150 euro võrra kõrgem kui Lõuna-Eestis – vahe on ilmne. Teiseks ei taheta arvestada soolise ebavõrdsusega. Eriti madalaks kujuneb naiste pension, eelkõige seetõttu, et töötatakse erialadel, kus palk on madalam.
Tavakodanikule, kes maadleb tõusvate hindadega, on selline palgavahe juba mõistetamatult suur. Seda enam, et maapiirkondades on töö leidmine niigi äärmiselt raske ning ka miinimumpalgaga töötamine on teinekord unelmate töökoht. Kas tuleks aga inimest, kes püüab oma kodu maal säilitada ega taha minna Tallinna paremat põlve otsima, karistada vanaduspõlves virelemisega?
Süsteem vajab muutmist
Miks peab üks miinimumpalgaga töötaja selleks, et saada kirja pensioniosaku koefitsient üks, kolm aastat tööd tegema? Mõte, et kõrge palk tähendab automaatselt suuremat tööpanust, on rumal. Kui nii, siis võiks ju ka väita, et iga buumiaastatel suurt palka saanud inimene oli Eesti riigile vajalikum kui maakooli õpetaja, küla seltsimaja juhataja või päästeametnik. Kui väidetakse, et pensionisüsteem ei ole ette nähtud ebavõrdse palgapoliitika leevendamiseks, siis tuleb teha korrektiive riigi palgapoliitikas.
Head inimesed, küsige valitsusparteide esindajatelt, miks nad ei väärtusta madalapalgalisi inimesi, kes annavad väga olulise panuse Eesti riigi majandusse ja ühiskonda. Valitsusparteid vaid vassivad, kuid Keskerakond nõuab selget ja õiglast pensionisüsteemi, kus 1=1.
i
ESTER TUIKSOO, Riigikogu liige, Keskerakond
