Viimasel ajal on seoses pensionidega olnud avalikus meedias kõikvõimalikke hirmu- ja õudusjutte alates pensionistaaži ebaõiglasest arvestamisest kuni riikliku pensioni võimaliku kadumiseni. Olgu siinkohal veelkord lihtsalt ja selgelt räägitud, kuidas asjad tegelikult on.
Ikka kipuvad positiivsed asjad kiiremini meelest minema kui negatiivsed. Seetõttu pole ka mingi ime, et paljudel pole meeles, kui suur oli näiteks keskmine vanaduspension 2005. aastal. Tihtipeale ei usuta seda, kuid statistikaameti andmetel oli see number natuke üle 2200 krooni. Kui lisada võrdluseks, et 2010. aasta keskmine vanaduspension oli statistikaameti andmetel üle 4700 krooni, näeme, et tõus on olnud enam kui kahekordne. Samuti ei saa unustada, et 2007. aastal muutis Riigikogu pensionide arvestuse põhimõtteid nii, et baasosa kasvab kiiremini, mis omakorda tähendab, et just väiksema sissetulekuga inimeste pension kasvab kiiremini. Nii lähiajalugu kui viimased uudised majanduse üldisest kosumisest annavad märku sellest, et nii tänased kui homsed pensionärid võivad olla kindlad – pensionid tõusevad ka edaspidi! Seda muidugi juhul, kui Eesti majandus on kindlates kätes ja jätkub seni Eestile edu toonud rahanduspoliitika selge ning lihtsa maksubaasiga ning võimalikult väheste erisustega. Stabiilne majanduskasv ja kindlad rahandusreeglid ei tule iseenesest. Nende eest on vaja seista ning neid põhimõtteid kaitsta. Näeme ju enne valimisi küll ja küll erinevaid üleskutseid näiteks Eesti maksusüsteemi lammutamiseks või lausa uute maksude (näiteks automaks) kehtestamiseks. See kõik aga muudaks Eesti meie konkurentidega võrreldes nõrgemaks ja vähematraktiivseks, mis omakorda tähendaks suunda pensionide langusele.
Teine oluline teema pensionide suuruse kõrval on pensioniiga ja riikliku pensioni olemasolu tulevikus. Mõni aeg tagasi hakkas levima kuulujutt, nagu kavatseks Euroopa Liit Saksamaa ja Prantsusmaa eestvedamisel kehtestada ühtse pensioniea. Ei vasta see kohe kuidagi tõele. Pensioniiga on riigi enda otsustada ja keegi ei ütle seda Eestile ette. Pensionieast vaat et olulisemgi on aga kindluse andmine kõigile eakatele, et riiklik pension ei kao kusagile. Eesti on oma pensionisüsteemi üles ehitades teinud prognoosid väga pikka perioodi silmas pidades ja ei ole küll ühelgi praegu pensioni saaval inimesel ega tänasel tööinimesel põhjust muretseda, et tuleviks riigi poolt pension saamata jääb. Igaüks võib kindel olla, et nii praegu kui tulevikus on makstakse korralikult tööd teinud inimesele pensioni. Küll vajab lahtiseletamist süsteem, kuidas ja palju seda tulevikus makstakse.
Seletan siinkohal hästi lihtsalt, kuidas Eestis pensioni arvutatakse. Kuni 1999. aastani oli igale töötajale oluline, mitu aastat on tal tööstaaži, et nõukogudeaegseid tööaastaid mõistlikult pensionide maksmiseks ümber arvutada. Alates 1999. aastast läks Eesti aga üle pensioniarvestuse põhimõtetele, kus on oluline inimese enda panus pensionikassasse ehk see, palju inimene oma tööaastate jooksul palka on saanud. Sellest sõltub tulevikus ka tema pensioni suurus. Kuivõrd pensionikindlustus on solidaarne kindlustus, teeb riik ümberarvutuse just madalamat palka saanud inimeste kasuks. Olgu siinkohal kaks näitlikku arvutust pensionivalemit kasutades. 1. NÄIDE: inimene on töötanud kogu aja umbes keskmise palgaga (ca 700 EUR kuus). Sellisel juhul saab tema pensioni suurus olema u 288 EUR, ehk sissetulek pensionile jäädes väheneb üle 400 EUR võrra kuus. 2. NÄIDE: Inimene on töötanud kogu aja miinimumpalgaga, ehk sissetulek enne pensionile jäämist on ca 280 EUR kuus. Sellisel juhul saab pension olema ca 185 EUR ehk sissetulek väheneb pensionile jäädes vähem kui 100 EUR võrra kuus! Nende kahe näite põhjal saab kinnitada, et Eesti pensionisüsteem on äärmiselt solidaarne.
i
HANNO PEVKUR, sotsiaalminister
