Rahvusringhäälingu korraldatud küsitlusel toetas pensioniea tõstmist iga 9. küsitletu, eestlased enam kui mitte-eestlased, kuid põhiosa oli siiski vastu.
iii
Põhilise vastuargumendina kõlab tavaliselt lause: “Paljud eestlased, eriti meie mehed, ei elagi nii vanaks, et pensionipõlve pidada!“ Jutt õige, kuid meie meeste madal keskmine eluiga ei ole pensionidesüsteemi küsimus ja vajab lahendusi enne, kui mehed pensioniikka jõuavad. 15-64-aastaste meeste suremus on Eestis kolm korda suurem kui sama vanuserühma naistel. Eriti kõrge on meeste suremus keskeas ja mitte niivõrd haiguste kui alkoholi- ja muude mürgistuste, traumade, õnnetusjuhtumite ja enesetappude tõttu. Kui Eesti mees on elanud 65. eluaastani, elab ta täna keskmiselt veel 13 aastat. Meeste oodatav eluiga 2030. a on 71,6 ja 2050. a 77,4 aastat, naistel vastavalt 79,4 ja 82,0 aastat.
Vananev rahvas
Muutuste vajalikkuse määrab rahva vananemine. Euroopa keskmine demograafiline hõivekoormus (üle 65 a) tõuseb 25 protsendilt 2004. a 53 protsendile 2050. a. See puudutab tõsiselt kõiki Euroopa riike. Kui Prantsusmaal moodustas üle 65-aastaste osakaal rahvastikus 1960. a 18,8 protsenti (toona Euroopa kõrgemaid), siis 2000. a. oli see 23,6 ning 2030. a. tõuseb 39 protsendini.
Samasugune on suundumus ka n-ö madalamalt alustanud maades.
Saksamaal on vastavad näitajad 16, 23,8 ja 49,2 protsenti, Itaalias 13,3, 26,5 ja 48,2 protsenti, Rootsis 17,8, 26,9 ja 39,4. Arvata, et Eestis lähevad asjad teisiti, on silmade sulgemine objektiivsete protsesside ees, vastupidi — kulutab analüüsiks ja dialoogiks nii vajalikku aega. Eesti ei liigu Euroopast erinevat teed pidi, seda kinnitab ka statistika: 1990. a oli 65+ inimeste osakaal meil 11,6, 2000. a 15 protsenti. Madal sündimus ei taastooda meil rahvastikku juba 20 aastat.
Rahapuudus pitsitab
Keskmisest madalamate pensionide tõttu moodustavad meie pensionikulud SKT-st praegu väikese osa — ca 7 protsenti (EL-s keskmiselt 11-12 protsenti.
Saja või paarisaja krooni võrra suudetakse praegu veel aastas pensione tõsta, kuid taustalt kostavad juba praegu pensionide külmutamise või isegi vähendamise ettepanekud. Sekka valikud: kas võõrtööjõud või pensioniea tõus.
Me ei tohiks oodata, kuni objektiivsed protsessid meid piltlikult öeldes vastu seina suruvad ja äkkotsus vastuvõetamatu lahenduse annab.
Kes lubavad rahapuu kasvama panna, millest pensionidele märkimisväärset kullasadu tuleb, petavad inimesi. Pensioniea tõstmine ei ole vaid Eesti probleem. Mitmetes riikides on see juba praegu kõrgem kui Eestis. Näiteks Taanis lähevad mehed ja naised pensionile 67- aastaselt, Iirimaal mõlemad 66-astaselt, Soomes ja Rootsis 65-aastaselt. Suurbritannias on meeste pensioniiga 65 naistel 60 a, sama on ka Itaalias, Poolas ja Austrias, Ungari ja Läti tõstsid 1990. aastatel oma pensioniiga 62 aastani.
Pensioniiga on tõusnud ka Eestis ja alates 2016. aastast võrdsustub meeste ja naiste pensioniiga — 63 a. Sellest ilmselt ei piisa, arvestades demograafilisi protsesse ning sellest tulenevat majanduslikku survet. Tuleb kaaluda pensioniea tõstmist paari aasta võrra, kui me ei taha pärandada järgmisele pensionäride põlvkonnale tänasest veel madalamat pensioni. Kui veel täna on meil ühe pensionäri kohta pea kaks maksumaksjat, siis 30 aasta pärast on olukord vastupidine.
Õigustatud ootuse printsiipi silmas pidades ei tohiks pensioniiga aga tõsta üleöö. EL riikides on tavaks selline otsus langetada mitmekümne aasta peale ette. Olen siinjuures igati nõus Jaan Männiku (PM, 16.12.08) seisukohaga, et vajame laiemapõhjalist otsustamist ja eelkõige on raskete otsuste puhul vajalik rahva üksmeel. Sedasama ärgitas ju tegema ka riigikontrolör Mihkel Oviir, esinedes hiljuti Riigikogu ees.
Kummitav vaesusrisk
Varane pensioniiga ei saa olla eesmärk omaette, eriti siis, kui sellega kaasneb reaalne oht sattuda vaesusse.
Meie praeguse pensionisüsteemi probleemiks on madal asendusmäär, st, et pensionisüsteem ei suuda tagada EL pensionieesmärki, võimalust säilitada pensionile jäämisel varasem elatustase. Eesti pensionäridest enamikul see nii ei ole.
Kui paljud mehed ei jõua pensionieani, siis naistel on vanemaks saades aina suurem risk sattuda vaesusse. Põhjus on teadagi naiste madalam palk meestega võrreldes (vahe on EL-i suurim – 25 protsenti). Madalam palk tähendab aga ka väiksemat pensioni ja seega kehvemat elu pensionieas, mis eriti teravalt lööb üksikuid.
Lisaks täiendavate pensioniskeemide vajadusele, kus kohustuslike ja vabatahtlike kogumispensionide kõrval omaksid tähtsust näit. tööandja pensionid, on just naiste suurem vaesusrisk see, mis sotsiaalkindlustussüsteemide tulevikuarutelul aina enam päevakorda peab tõusma. Sellest me täna Eestis veel üldse ei räägi.
Paindlikud pensioniskeemid
Meil räägitakse palju paindlike töösuhete vajalikkusest justkui asjast iseeneses, samas kui Euroopas nähakse selgeid seoseid paindlike pensioniskeemide ja paindliku tööturu vahel. Erinevad pensioniskeemid võivad motiveerida inimesi kauem tööturul osalema, hea eeskuju oleks Hollandist võtta. Ühe mütsiga löömine ei ole kohane kaasaegse Euroopa mobiilsele tööturule, seepärast on tööturu reguleerimisel vaja arvestada pensioniskeemide paindlikkusega ja vastupidi.
Üks on kindel: sellelaadsetele probleemidele tuleb mõelda aegsasti, otsida erinevaid võimalusi ja arutleda ühiskonnas. Hoogtöö korras neid küsimusi lahendada ei või. Samas tähendaks lihtsalt „ei” ütlemine vastutustundetust tulevaste põlvede ees.
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi saadik
