Septembri alguses Peipsil algama pidanud kalapüük mutnikute ja võrkudega on keskkonnaministri otsusega poole kuu võrra edasi lükatud. Millist mõju avaldab see kohalikele kalandusettevõtetele ja omavalitsustele, räägivad Vooremaa vestlusringi kogunenud asjaosalised.
Mis juhtus?
Priit Saksing, Peipsi Kalurite Ühingu esimees: 15. augustil rääkisin keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Ain Soome ja põllumajandusministeeriumi esindajaga ja nad kinnitasid, et 1. septembril on kalapüük raudselt avatud. Järsku teisipäeva hommikul helistas Ain Soome ja ütles, et teadlased tegid märgukirja, et koha on väike.
Vene-Eesti läbirääkimistel on protokollitud, et kalapüük avatakse 1. septembril. Mis õigusega võtab Eesti põhjendamatult vastu otsuse kalapüük edasi lükata? Venemaa ütleb, et mis te nalja teete, koha ei ole nii väike ja ta nagunii ei kasva, vaid hukkub.
Praegu kala püüda ei saa?
</span>Urmas Pirk Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidust: Mõrrapüük on praegu lubatud, aga mõrdasid tehakse ümber ja modifitseeritakse. Seda ei saa mutnikupüügiga võrrelda, sest mõrrad on ikkagi passiivsed püügivahendid. Probleem on selles, et Eesti püüab kala “olümpia-süsteemis”, Vene poolel on kvoodid. Kuni Eestis kvoote ei tule, seni kestab see kõik edasi.
Õiged oleksid individuaalkvoodid
Õige oleks nii, et firmadel on individuaalkvoodid ja nad ise otsustavad, millal on kala kõige parem püüda, millal on ta kõige kvaliteetsem ja kallim. Ma ei tea, miks seda ei taheta lubada.
Fjodor Plešankov, AS Kallaste Kalur juhatuse esimees: Suhtumine Peipsisse on vale, sest rõhk on pandud koha kasvatamisele. Aga ta ei kasva nii ruttu, kui oodati, ja nüüd domineerib alakasvuline koha. Kaks aastat järjest räägivad teadlased, et koha Peipsis ei ole. Koha järelkasv on tohutu, aga püügimõõdulist koha ei ole. See tähendab, et tehtud on valearvestus. Kuna kohal napib toitu, ei kasva ta nii kiiresti ja jääbki alamõõduliseks.
Tegime ettepaneku, et lähtudes ajaloolisest püügist ja tegelikust olukorrast, ei tohi nii palju koha Peipsis olla. Koha arvukuse tõttu on tint kadunud, rääbis ei taastu, sest koha sööb pärast tinti järgmisena rääbist. Nüüd hakkab särg kaduma, ka siig. Tänavused tingimused näitavad, et koha passib juba kaldavööndis kilomeetri kaugusel, et süüa marjast tulevaid maime – ta sööb ära ahvena ja juba iseennastki.
Mitte keegi seda arvesse ei võta. Kui nii edasi läheb, siis viie aasta pärast meil kalur enam praktiliselt järvele minna ei saagi. Püügikorraldus tuleb Peipsil üle vaadata. Me räägime sellest juba kümme aastat, aga keegi ei saa aru.
Mis sellega muutub, kui püügi algus kahe nädala võrra edasi lükatakse?
Plešankov: Mitte midagi ei muutu. Oodatakse, et koha kasvab kolm sentimeetrit suuremaks ja saavutab minimaalse püügimõõdu. Ta nagunii ei saavuta seda, sest toitu pole. Kui kalur läheb välja, siis ta nagunii rikub seadust, sest alamõõduline koha jääb võrku. Kalur ei taha seadust rikkuda, aga ta ei saa teisiti. Tuleb vaadata uuesti üle kala populatsioon ja teatud osa välja püüda. Miks nõukogude ajal seda probleemi polnud? Sellepärast, et oli õige arvestuse süsteem.
Venemaa pidanuks tegema sama, mis tegi Eesti
Paul Kärberg, Peipsi Grupp Holding juhatuse liige: Alamõõdulisest kohast kasvab täiskasvanuks üks protsent, ülejääk on looduslik kadu. Koha tuleks rohkem välja püüda, et vähendada seda kalaparve.
Olev Kivi OÜst Omedu Rand: Meie kaluritel on kõigil ühine probleem, miks ikkagi 1. septembrist ei saa mutnikule ja võrgupüügile. Meil on terve küla taga ja kõik on mures, sest teenistust pole, kuid pered vajavad toitmist. Ministeeriumil on vale seisukoht võetud.
Saksing: Kalavarud on meil Venemaaga ühised, ka Venemaa oleks pidanud siis sellega kaasa tulema. Venemaaga keegi ei rääkinud, terve suvi oli aega ja nüüd järsku otsustati. See on ebanormaalne suhtumine. Kui olid proovipüügid, siis oleksid pidanud kalurite esindajad ka kaasas olema. Nüüd tehti proovipüük traaliga, kuid mutnik ja traal on erinevad püügiriistad.
Aivar Kokk: Kõige halvem ongi see, et kalurid tulevad Peipsi ääres kokku ja teevad otsuse, et 1. septembrist algab püük, aga mõlemas ministeeriumis on kaks-kolm liiga kauaks oma kohale istuma jäänud ametnikku, kes arvavad, et nemad on kuningad, ja otsustavad teisiti. Mina teen ministritele ettepaneku need ametnikud kolmeks kuuks tööta jätta. Ja vaadaku siis, kuidas oma lapsed kooli saata. Siin ei ole taga kümned, vaid sajad inimesed, kes on arvestanud, et kala saab 1. septembrist püüdma hakata. Oleks kevadel kokku lepitud, et püük algab 15. septembril, siis ei oleks praegu seda vaidlust.
Kokkulepped tulnuks sõlmida varem
Pirk: Meil oli kokkulepe, et mutnikud lähevad septembrist välja, aga kui juuli proovipüük näitab, et koha on liiga väike, siis võrgud lähevad välja hiljem. Nüüd otsustati, et kõik lähevad hiljem välja.
Kokk: Uudistes jooksis läbi, et koha kvooti suurendati, aga unustatakse ära, et tegelikult tuli kvoot tänu ametnikele ikkagi poole väiksem, kui oleks võinud olla.
Saksing: Venemaa oli nõus meie pakutud 200 tonni kohaga, kuid Eesti ei tulnud sellega kaasa.
Sergei Asmus, Alajõe vallavolikogu esimees: Meie vald on suures hädas, sest pooled valla 600 inimesest tegelevad kalapüügiga. Juba lugesime päevi, millal saab järvele minna, sest lapsed lähevad kooli, liisingud vajavad maksmist, palka rahvas ei saa. Me oleme šokis.
Viktor Nukka, Kallaste linnapea: Tegemist on sotsiaalse katastroofiga. Mul on ettepanek, et keskkonnaministeeriumi kalavarude osakond viidaks üle Kallastele ja meie kalurid koolitaksid teoreetikutest ametnikud välja. Nad näeksid, mis leib see kaluri leib on.
Tatjana Kudina, Mustvee linnavolikogu esimees: Kohalikud omavalitsused on suure sotsiaalse koormusega, sest meie piirkond elatub peamiselt kalast. Mustvees oli kunagi 6000 inimest ja suurem osa meestest püüdis kala ning seda jätkus kõigile. Vanad inimesed räägivad, et sellist asja nagu praegu, et on palju alamõõdulist koha, pole kunagi olnud. Inimesed peavad tööd saama. Inimene ei küsi enam palka, vaid tööd, palk on juba teisejärguline.
Eelmisel aastal nägime, et novembris-detsembris kala ei püütud ja ka oktoobris püüti vähe. September-oktoober on kaks kuud, millal saadavast teenistusest elab kalur läbi aasta. Kui seda aega veel lühendada, siis mis vaesed omavalitsused teevad? Neil ei ole võimalust oma inimesi aidata ja see on suur probleem. Inimesed paluvad abi, kuid eelarves raha pole ja samas ei anna me inimesele võimalust raha teenida.
Galina Taratorina OÜ-st Kallaste Rand: See on meie jaoks katastroof, kui me ei saa mutnikuga püüda. Kuidas meie pered saavad elada? Me elatume kalapüügist, sealt saame oma raha. Peamine püük toimub septembris-oktoobris, ülejäänud kuudel saame vähem raha. Kõik seisavad ja ootavad, et 1. septembril algaks töö. Me loodame seda.
Galina Svinkova Peipsi grupp Holding OÜ-st: Meil töötab fileerimistsehhis 28 inimest ja nüüd peame neile selgitama, miks me ei saa 1. septembrist tööd alustada. Inimesed ootavad väga tööleasumist, sest kool algab ja kulutusi tuleb teha. Teist tööd lihtsalt pole.
Apolinari Goršanov, Peipsi Trade AS-ist: Me tegime ettevalmistusi, et kalapüük algab 1. septembril, kuid nüüd öeldakse lihtsalt, et see pole võimalik.
Andrei Eero Peipus Fish OÜ-st: Kõik kalurid ootavad püügi algust, tehtud on ettevalmistused. Mida hiljem püük algab, seda halvem, sest sügisel tulevad tormid.
Irina Punger, Ida-Virumaalt, FIE, kalurite esindaja: Kalurid ei mõista, miks Venemaal saab 1. septembril püügiga alustada, kuid meil ei saa. Ma ei hakka kordama, milliseid sotsiaalseid probleeme püügi alguse edasilükkamine tekitab. Püügiilm on sügisel halvem. Miks seda tehakse? Me ei näe probleeme, need näivad olevat kunstlikult otsitud.
Harrastuspüüdjate koguseid tuleks vähendada
Kokk: Riik ei tohi unustada, et Peipsi-äärsed omavalitsused on Eesti kümne vaesema hulgas. Kui siin seada inimeste põhilisele tööle ükskõik milline piirang, siis see süvendab veelgi katastroofilist sotsiaalset olukorda. Näib, et kõik tehakse selleks, et kohalikud kalatööstused ei saaks tööd, et need pandaks kinni ja kala veetaks kuhugi mujale. See probleem hakkab sellest peale, et paadid lähevad järvele, kala püütakse, kuid kala ei jõua kohalikku tööstusse. Peipsi kala ümbertöötlemine peab käima Peipsi ääres, nagu see vanasti oli.
Lõppema peaks olukord, kus harrastuskalurid püüavad korraga välja 50 kilo kala. See on juba äri. Viiest kilost peaks harrastuskalurile piisama, mitte nii, et Peipsi on kalureid täis, kuid ainsad, kes kala ei saa, on kutselised kalurid.
Peipsi äärde tehakse neli sadamat, meil on mehed, kes on investeerinud Peipsi kalatööstusse miljoneid kroone, kuid tulemus on see, et ametnikud saavad läbi Eesti teises otsas olevate kalatöötlejatega ja see kala läheb sinna. Need ametnikud tuleb välja vahetada!
Pirk: Meie häda on see, et asjad pannakse paika kuupäevaliselt ja et otsused tehakse mitu kuud ette, kipub kuupäev vale olema. Kui püük oleks vaba ja püüdjatel oleksid individuaalkvoodid, siis firmad ise reguleeriksid.
Kokk: Kokkuvõttes: võrkudele tuleb panna konkreetsed kalakvoodid peale, kala võiks püüda siis, kui kalamees tunneb, et on õige aeg püüda, talvel ei tohiks iga harrastuskalapüüdja püüda nii palju, kui ta jõuab, vaid peaks olema kindel koguseline piirang, näiteks viis kilogrammi. Ning neljandaks: kõikidele paatidele peaks kohustuslikus korras paigaldama GPS-seadmed. Siis ei oleks enam vaidlemist.
KIRJA PANI ARVED BREIDAKS
