Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja riigikogu liige Aivar Kokk räägivad Vooremaa vestlusringis vajadusest teha uuendusi Eesti kalanduse korralduses ja muutustest põllumajandustoetuste väljamaksmisel.
Mõni aeg tagasi oli Vooremaa vestlusringis jutuks, et Jõgevamaal palju kirgi küttev kalandus tuleks selle paremaks juhtimiseks koondada tervenisti põllumajandusministeeriumi alluvusse. Kui kaugel selle asjaga praegu ollakse?
Seeder: Nii palju on toimunud, et põllumajandusministeeriumi ja keskkonnaministeeriumi ametnikud, kantslerid ja mõlemad ministrid on kohtunud. Kõik, mis meil on sellest rääkida, on ära öeldud ja kokku on lepitud kolmepoolne kohtumine peaministri juures, et lõplikult otsustada, mis saab — kas kalanduse korralduslik pool tuleb täies mahus põllumajandusministeeriumi haldusalasse, nagu me seda soovime, või olulisi muutusi ei toimu.
Kokkulepet takistab ametnike jonn
Mis kokkulepet takistab?
Seeder: Mul on sellele raske vastata ja võib-olla oleks seda õigem küsida keskkonnaministeeriumist. Me näeme, et mõned asjad võiksid kalanduses olla teisiti korraldatud, kui on praegu.
Kokk: Koalitsioonilepingusse on sisse kirjutatud, et kalandus peaks nelja aasta jooksul ühe ministeeriumi alluvusse minema. Ministrite vahel on läbirääkimisi peetud ja on kokku lepitud, et peaminister kutsub mõlemad ministrid ühe laua taha, et probleem lahendada. Koalitsiooni koosolekutel saab seda teemat uuesti päevakorda tõsta, sest lõpmatult ei ole võimalik venitada. Kalurid vaesuvad ja kalatööstustel pole tööd, kuigi tegelikult on selle taga ametnike jonn.
Välja on pakutud võimalused, kuidas röövpüük Peipsil lõpetada või seda oluliselt vähendada võrreldes sellega, mis täna toimub nii teadlaste arvates kui kohalike inimeste sõnul. Kui kaluritel oleksid individuaalkvoodid, kindlalt märgistatud võrgud ja kohad, kus saab saagiga kaldale tulla, siis muutuks olukord hoopis teiseks ja sajad pered elaksid paremini.
Peipsi äär, mis on juba aastaid Eesti üks vaesemaid piirkondi, saaks majandusliku tõuke. Nii valitsuse kui riigikogu ülesanne on toetada mahajäänud piirkondi ja siin on hea võimalus anda inimestele õng, et nad ise oma elu saaks paremaks muuta.
Kui kaluritel on individuaalkvoodid, siis saab iga kalur minna järvele ajal, mis on talle majanduslikult kõige tasuvam.
Riigis toimib kaks konkureerivat kalanduspoliitikat
Milline on ümberkorralduste plaan, kui kalandus peaks põllumajandusministeeriumi haldusalasse tulema?
Seeder: Kaluri jaoks ei toimu üleöö suurt revolutsiooni. Seadused ja määrused on olemas ja üleöö need ei muutu. Pikas plaanis on muutused plaanis küll. Organisatoorselt on kaks ministeeriumi praeguseks üles ehitanud paralleelstruktuurid ja selline dubleerimine kaoks kindlasti ära. Ka kaluril on lihtsam, kui ta peab suhtlema ühe, mitte erinevate ametkondadega. Vastutus ei oleks siis enam hajutatud, vaid koonduks ühe ametkonna kätte.
Kalanduse korraldusliku poole jagunemine kahe ministeeriumi vahel süvendab vastuolusid kutseliste ja harrastuskalurite vahel. Riigis on nagu kaks erinevat, konkureerivat kalanduspoliitikat. Kui nüüd üks ametkond hakkab tervenisti selle eest vastutama, siis ta peab leidma kompromissi, mitte ühest kinni hoidma.
Kokk: Praegusel kujul edasi minna pole võimalik, sest ühel hetkel pole neid ametkondi enam kellegi jaoks vaja — kalurid ja kalatööstused lähevad pankrotti ja see läheb riigile kalliks maksma. Kahes ametis on praegu dubleerimine — miks me peame selle kinni maksma, kui me saaksime seda kõike teha ühe ministeeriumi all poole vähemate inimestega? Riigi ülesanne pole ametnike arvu suurendamine.
Seeder: Erisusi on ka muudes aspektides. Põllumajandusministeerium vaatab kalandusele eeskätt majandusliku poole pealt, selleks on kutseline kalandus ja kalatööstus kui toidutööstuse osa. Kala püüdmine ja töötlemine on üks ahel, mida oleks hea ühtse tervikuna vaadata, et kalurid väärindaksid kala ise, mitte ei müüks vaid odavat toorainet.
Keskkonnaministeerium vaatab kalandusele kui ressursile ja tegeleb selle järelevalvega. Mõistlik oleks see ära jagada nii, et põllumajandusministeeriumile jääb kogu korralduslik ja keskkonnaministeeriumile järelevalve pool.
Muret teeb loomakasvatustoetuste väljamaksmine
Kas vastuolud kalanduses on Peipsi rannale ainuomased või on see ka mere ääres nii?
Seeder: See on ka Pärnut, Võrtsjärve ja kõiki meie kalanduspiirkondi puudutav probleem.
Mida uut on põllumajanduse poole pealt? Kuidas möödus 2011. aasta ja milline on eelvaade alanud aastasse?
Seeder: 2011. aasta tulemused näitasid positiivseid arenguid. Kuigi eksport Venemaale vähenes, kasvas see jällegi Soome. Kõige rohkem uusi lautu sellel finantsperioodil avati just eelmisel aastal. Kolm aastat ei ole enam lehmade arv Eestis vähenenud ja toodang kasvas, nagu ka haritava maa pindala.
Jooksvalt on suurim mure seotud loomakasvatustoetuste väljamaksmisega. Seda oleme traditsiooniliselt teinud juunis, enne jaanipäeva, kuid sellel aastal me seda kahjuks nii varakult teha ei saa. Põhjus on Euroopa Komisjoni otsus muuta toetuse maksmise aluseid ja see tingib olukorra, et me saame loomatoetused välja maksta koos pindalapõhiste toetustega alates 1. detsembrist.
Loomulikult oleme teadlikud põllumeeste soovist saada toetused võimalikult varakult kätte. On tulnud ettepanek, et pool toetusest makstaks välja avansina enne jaanipäeva ja aasta lõpus tehtaks tasaarveldus. Oleme seda põhjalikult kaalunud ja tänaseks on selge, et juriidiliselt pole nii võimalik teha.
Aga see on ju siseriiklik, mitte EL raha.
Seeder: Jah, aga ka siseriiklikule toetusele kehtivad Euroopa Komisjoni määrused, sest see on ELi otsetoetuse kaasfinantseering. Siseriiklikud toetused on lubatud ebavõrdsete toetusmäärade tasandamiseks ja me tohime seda nn top-up toetust maksta veel vaid sellel aastal.
Teiseks on veel ka sisuline probleem, sest kui me siiski püüaksime loomatoetused juunis välja maksta, siis lükkuvad sügistalvised maksed edasi tuleva aasta veebruari-märtsi, mis pole aga põllumeestele vastuvõetav. Neil on kõige olulisem saada toetused kätte selle kalendriaasta sees, sest muidu ei saa nende majandusaasta aruanded korda ja nad muutuvad investeeringuabi taotlemisel abikõlbmatuiks.
Kuigi loomatoetuste väljamaksmise edasilükkamine pole positiivne, pole see ka nii suur tagasilöök, nagu põllumees Jaan Sõrra Maalehes teatab. Kevadised toetused ei moodusta mitte 40 protsenti otsetoetustest, vaid see 23 miljonit eurot moodustab alla 10 protsendi toetustest, mida me aastas põllumeestele maksame.
Ees seisab kolmeaastane tagasiminek
Kokk: Eesmärk peaks olema meie ettevõtjaid toetada. Põllumehed on arvestanud sellega, et enne jaanipäeva tuleb toetus, millega makstakse ära väetise, seemne, kütuse eest. See jääb nüüd laekumata. Põllumehed arvavad, et põhjus on PRIA ametnikes, kes ei saanud soovitud palgatõusu ja leiavad nüüd seitse põhjust, miks ei saa asju kiiremini teha.
Enamik põllumehi ei ole sellise lahendusega rahul ja kõik võimalused tuleks veel üle vaadata, et see toetusraha aasta keskel välja maksta. See raha on põllumehele oluline, sest põllule tuleb minna.
Seeder: Loomulikult ei meeldi see kellelegi, aga põllumees ei tohiks toetuste laekumise planeerimisel arvestada kindlate kuupäevadega. Nii halb kui see ka pole, siis Eesti riigi otsustest sõltumatuid tähtaegade muutmisi võib ka tulevikus ette tulla. Põllumees saab arvestada, et ta toetust saab, kuid ta ei peaks oma rahavooge jäigalt üles ehitama lootusele, et toetus kindlal kuupäeval tuleb.
Kokk: Praeguse seisuga aastatel 2013-2014 põllumajandustoetused vähenevad, sest siseriiklik toetus kaob ära ja jääb ainult EL oma. Minister on selles osas oma meeskonnaga kõva tööd teinud ja lootus sureb viimasena, kuid praegu on Balti riikide põllumeestele ja vanade liikmesmaade põllumeestele makstavate toetuste vahe väga suur. Palju suurem võitlus on see, mis saab järgmisel finantsperioodil. Kas Eesti põllumehe toetus jääb ELi keskmisega võrreldes 50 protsendi peale või jõuab 70-90 protsendini, nagu läbirääkimistel kokku lepitud.
Kui siseriiklikud toetused järgmisel aastal kaovad, siis EL toetused peaksid kasvama. Kas toetuste üldmaht kokkuvõttes kasvab või kahaneb?
Seeder: 2013. Võrreldes 2012. aastaga EL eelarvest makstavad toetused 2013. aastal veidi kasvavad, aga see ei kata ära siseriikliku toetuse ärajäämist. Kui säilib praegune olukord, siis 2013. aastal osadel põllumeestel toetused vähenevad ja ka Eestis tervikuna toetuste maht väheneb. See ei tähenda, et toetused kõigil vähenevad.
2014. aasta toetuste tase sõltub sellest, milline kokkulepe järgmiseks eelarveperioodiks saavutatakse. 2016. aastal jõuavad toetused jälle 2012. aasta tasemele ja sealt edasi ülespoole. Meil seisab toetuste osas ees kolmeaastane tagasiminek, kuid me oleme selle Euroopa Komisjonist tuleneva otsuse vaidlustanud.
Kokk: Kui me ei suuda EL eelarvest välja võidelda meie põllumeestele õiglasi toetusi, tuleb põllumajandussektorit ka edaspidi oma riigi eelarvest toetada.
Küsis ARVED BREIDAKS
