Riik ei kontrolli piisavalt kalastamist Peipsi järvel. Selline olukord võimaldab tegeleda musta kalaäriga, millest võidavad vaid üksikud. Kuidas tuleks Peipsi majandamisega edasi minna, räägivad Vooremaa vestlusringis Peipsi kalurite ühingu esimees Priit Saksing, Peipsi Grupp Holding juhatuse liige Paul Kärberg ja Riigikogu liige Aivar Kokk.
Kuidas Peipsi kaluritel praegu läheb, milliste probleemidega silmitsi tuleb seista?
Saksing: Probleemiks on see, et väga palju kala viiakse Peipsi äärest minema, raha läheb mujale. Ehitati korralikud fileerimistsehhid, olemas on Euroopa Liidus kala müümise litsentsid, aga kui kala läheb minema, siis pole kohalikel tööd ja ka omavalitsused jäävad maksutulust ilma. Kui kala ei jätku, siis jääb piirkond järjest vaesemaks. See on üks põhilisi küsimusi, mis tuleb riigil ära lahendada.
Räägitakse, et kala väljapüügikvoot on Eestil piisav, aga selle kvoodi arvele pannakse ka n-ö “must” kala, mis tuuakse Eestisse ja kirjutatakse lihtsalt selle kvoodi arvele.
Kokk: Peame jõudma nii kaugele, et Peipsi järvest püütud kala väärindatakse samas kaldal, selleks on kõik võimalused olemas. Praegu läheb palju kala lihtsalt ära, saak ostetakse ära enne, kui see kaldale jõuab, ja viiakse fileerimistsehhi teise Eesti serva. Pärnu mehed oskavad kala järve pealt kokku osta.
On pikalt räägitud, et Peipsil peaksid olema kindlad kohad, kus võib kalapaadiga randuda. Need oleksid külmhoonega sadamad. Nii käiks kala kohe külmhoonest läbi ja ei saaks tekkida võimalust, et suur osa kalast läheb lihtsalt kõrvale.
Teine teema on harrastuspüüdjad. Talvel on Peipsi järv nii eestlasi kui lätlasi täis ja kõik püüavad kala. Nõukogude ajal oli neile seatud päevane väljamüügi piir viis kilo, kuid möödunud talvel tõmbasid mehed päevas välja 50 kilo kala. Kindlasti peab kutselise kalapüügi kõrval ka lihtsal õngemehel võimalik olema järvele minna või näiteks üürida päevaks võrk, et püüda oma perele ja sõpradele kala. Praegu ei ole süsteemi, kuidas näiteks turist saaks teha võrgu- või noodapüüki. Kahtlemata tuleb aga jälgida, et turistid ei hakkaks kalaga äri tegema.
Kuidas Peipsi-äärsed kalatööstused ellu jääksid, et nad suudaksid palka maksta — see on pakiline küsimus, mis vajab lähematel aastatel lahendust.
Riik peab oma pilgu sisejärvedele pöörama ja on seda ka teinud. Riigi toel ehitatakse Peipsi randa neli reisisadamat. Ka kalandusele on läbi Euroopa Liidu vahendite toetust antud, kuid suuremad sadamad on veel välja ehitamata. On oluline, et Peipsi ääres saaksid korralikult välja ehitatud nii kala- kui reisisadamad.
Koalitsioonis on kokku lepitud, et praegu põllumajandus- ja keskkonnaministeeriumi vahel jagatud kalanduse valdkond tuleb põllumajandusministeeriumi alla, sest pole võimalik, et üht kitsast valdkonda juhitakse mitmest kohast. See tekitabki olukorra, kus otsustamisi lükatakse üksteise kaela.
Saksing: Lossimiskohti on praegu üle saja, mis on täielik katastroof. Kala tuuakse maale, kus tahetakse, ja see soodustabki musta kalaäri.
Kokk: Peab olema viis-kuus passistatud sadamat koos külmhoonega, kuhu kutselised kalurid toovad oma kala ja läbi külmhoone tuleb see kala maale ja müüki. Siis on külmhoone ukse taga ostjad.
Saksing: Nii saaks oksjoneid korraldada — nagu Soomes, Rootsis ja mujal riikides. Kala pannakse külma, kuulutatakse välja oksjon. Meil seda pole. Harrastuskalurid on mitteametlikel andmetel püüdnud talvel üle 300 tonni ahvenat, aga kuhu see kala läinud on, ei tea keegi.
Kärberg: Lossimiskohti on väga palju ja need kohad on ebamäärased. Näiteks Mustvee piirkond või Raja küla või ükskõik milline koht, kus küla pikkus võib olla viis kilomeetrit. Pole konkreetset aadressi, inspektsioonil ei ole võimalik midagi kontrollida.
Lossimiskohti peaks Peipsil olema iga kümne kilomeetri tagant. Keskkonnainspektsioonil peab olema lihtsam kontrollida, et kala nõuetele vastab, aga praegu laaditakse kala maha kuskil mustades, haisvates kottides. See läheb turule ja rikub Eesti kala mainet.
Kokk: Sadamate ja külmhoonete süsteem tuleb riigi toetusega välja arendada. Teisalt ei tea me täna, kui palju keegi püügivahendeid järve laseb. Paberil on küll kirjas, kui palju on võrke, kuid ega me selles tegelikult väga kindlad olla saa. Keskkonnainspektorid ei suuda kõike kontrollida, ja et meil pole paatidel jälgimisseadmete nõuet, siis on raske ka kontrollida.
Kutseliste kalurite paatidele tuleks paigaldada
Siis oleks võimalik tagada, et kalapaat tuleb passistatud sadamasse ja paneb seal kala maha. Vähemalt oleks teada, millises koguses kala on välja püütud, ja paljud tänased probleemid laheneksid.
Saksing: Tegelikult pannakse praegu võrgud GPSi abil meetri sügavusele, et neid ei oleks veepinnalt näha, ja nii saavad mõned panna võrke rohkem, kui on lubatud. Kõik paadid peavad olema jälgitavad, see on õige.
Kokk: Paadi jälgimine on ka ohutuse seisukohast oluline, sest kui midagi peaks juhtuma, siis on piirivalvel igal ajahetkel võimalik paadi asukoht tuvastada. See on vajalik mitte ainult kutselistele kaluritele, vaid kõigile suurematele alustele.
Saksing: Näiteks püüdis üks kalur ühe võrguga kaks tonni kala päevas. See on võimatu, ta pidi päevas neli korda käima võrku kontrollimas. Tegelikult pani see mees lihtsalt neli võrku sisse.
Kokk: Kuni pole lahendatud kala kaalumine sadamates, ei tea me, palju kala välja püütakse. Kuna me kõik tahame, et kalandus oleks sisejärvedel kontrollitav ja kohalikud ettevõtted suudaksid end majandada, siis see küsimus tuleb kiiremas korras lahendada. Samuti tuleks lahendada probleem, kuidas Peipsi kaldal elavad inimesed oma pere jaoks kala püüda saaksid. Euroopa suuruselt neljas järv on jäetud kuidagi kõrvale. Pole märgatud, et see on riigi majandusele oluline. Kogu järv on turismi ja kalanduse poolest praegugi suur tööandja, aga võiks olla kordi suurem tööandja.
Kalapaadil võib jälgimisseade olla, aga küllap leitakse sellest kõrvalehoidmise mooduseid – kala sokutatakse maale mõne teise paadiga ja sadamas näidatakse tühja paati.
Kokk: GPSiga on näha, kui keegi hakkab süstemaatiliselt sama nippi kasutama. Siis rakendatakse vastumeetmeid. Kui karistamissüsteem on paika pandud, siis ega ükski kalur taha aastaks kalapüügiõigusest või võrguloast ilma jääda. See on neile eluline küsimus.
Palju kutselisi kalureid praegu Peipsi ääres on?
Saksing: Kutselisi on registreeritud üle 300 ja firmasid 70 ümber. Üksikud kalurid elavad väga hästi. Kuigi nad tulevad kurdavad, aga kui hakata analüüsima, siis tulevad nad omadega hästi välja. Nad toidavad oma pere ära, kuid nad ei arenda piirkonda. Nad peavad jääma ausaks.
Kärberg: Üksikuid kalureid ei kontrolli keegi, kuid firmades on kontrollid iga nädal sees. Tuleb välja, et üksikud kalurid püüavad välja väga suure koguse kala. Möödunud aastal, kui Peipsi järvel oli võrgupüük juba keelatud, siis Põlva maakonnas oli püük veel lubatud. Üks kalur näitas, et tema püüdis ühe võrguga kaks tonni kala. Inspektsioon seda ei uskunud, et oli ainult üks võrk.
Kokk: Soome sõites jõuame kohe kalasadamasse, kus paadist müüakse värsket kala. See on Peipsi ääres puudu. Mustvee külje all on küll kaks kalarestorani ja Peipsiveere vallas vene stiilis söögikoht, kuid ehtsat kalaturgu, kuhu ka Tartu inimene saaks kohale sõita, ei ole. Mida rohkem tekib korralikke, avatud sadamaid, seda rohkem on värske kala müügivõimalusi. Järgmisel aastal alustame Mustveesse jahisadama ehitust. Me oleme arvestanud, et jahisadama kai ääres oleks võimalik paadist värsket kala müüa.
Kärberg: Suur probleem on kala kvoot. See antakse terve järve peale põhimõttel, kes suudab kõige kiiremini kõige rohkem välja püüda. Eelmisel aastal sai kvoot täis 15. septembriks. Kutselised kalurid istusid kolm ja pool kuud kodus ja kalatööstused seisid. Kalakvoodid tuleks jagada firmade vahel.
Kokk: Ettevõtjad on investeerinud miljoneid kalatööstuse arendamiseks ja püügivahenditesse ning need peaksid olema teatud määral eelisseisundis. Seal on taga inimesed, kes töötavad miinimumpalgaga, sest kala ei jätku pidevalt. Peipsi äär on Eesti üks vaesemaid kante. Me peame kõik tegema selleks, et elavdada siinset majandust.
Saksing: Firmad on toetanud koole, lasteaedu, kirikuid, kuid arvatakse, et nad on röövlid.
Kokk: Siseveekogude majandamise probleem on suur ja lai ning kõige õigem oleks kutsuda sügisel Riigikogus kokku maaelu- ja keskkonnakomisjoni ühine ümarlaud. Kaasata kalurite, kalandusega tegelevate mittetulundussektorite, ministeeriumide ning omavalitsuste esindajad, et leida koos parimad moodused sisejärvede kalandusprobleemide lahendamiseks.
KÜSIS: ARVED BREIDAKS
