Eile Põltsamaa kultuurikeskuses toimunud maakonna kultuuri- ja spordirahva tänuõhtul anti üle ka Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi aastapreemiad. Rahvakultuuri valdkonnas pälvis selle Marika Järvet. Sõna “rahvakultuur” sisaldub juba tema ametinimetuses: ta on Jõgeva kultuurikeskuse rahvakultuurispetsialist.
Marika ise kasutab, tõsi küll, enda kohta tunduvalt lustlikumat terminit: ütleb, et on hiireaugutäide ehk see, kes läheb prundiks mistahes augu ette.
“Meil Jõgeva kultuurikeskuses nii ongi, et igal on oma ametinimetus küll, aga tegelikult teeme kõik just seda, mida parasjagu kõige rohkem vaja on,” ütles ta. “Kui vaja, tassime toole, kui vaja, kehastume päkapikkudeks.”
Kultuurikeskuses tuleb tõepoolest teha väga erinevaid asju ja mitmekülgsus tuleb seal töötavale inimesele kasuks. Marika on nii mitmekülgne, et on isegi raske öelda, kas ta on rohkem kunsti- või tantsuinimene.
Pärit on Marika Peipsi-äärsest Kalmakülast, mis jääb enam-vähem Ida-Virumaa ja Jõgevamaa piirile. Lapsepõlvesuved veetis ta, piltlikult öeldes, Peipsi järves. Õhtuti tavatses vanaema ikka hõigata: “Marika, tule järvest välja!”
“Ka nüüd pean ma igal aastal vähemalt mõneks ajaks suure vee, st Peipsi äärde pääsema. Ma jään suisa haigeks, kui ma seda ei saa,” ütles Marika.
Õnneks on kunagine lapsepõlvekodu endiselt Marika suguvõsa käes ning nii on seal suviti võimalus viibida ka Marikal.
Seesama vanaema, kes Marikat suveõhtuti järvest välja hõigata tavatses, viis ta ka käekõrval mudilaste tantsuringi, mida juhendas tädi Valve ehk Valve Kivi. Marika oli siis kõigest viieaastane. Tänavu suvel saab Valve Kivi kaheksakümne viieseks, ent tantsujalg on tal endiselt kerge.
“Käisin möödunud sügisel Lohusuu kooli 310. sünnipäeval ja nägin tädi Valvet seal koos oma esimeste õpetajatega tantsimas. Seda oli nii lahe vaadata,” ütles Marika.
Tädi Valve tantsuringist alates ongi Marika peaaegu kogu aeg tantsinud. Tema elus on muidugi olnud ka tantsuvabu aegu, ent need pole kunagi veninud väga pikaks. Esimese tantsupeokogemuse sai ta Lohusuu kaheksaklassilise kooli õpilasena 1977. aasta suvel toimunud koolinoorte laulu- ja tantsupeol.
Kui Lohusuu kool läbi sai, läks Marika Tartu kunstikooli kunstilist kujundamist õppima. Selleski koolis õnnestus tal kunsti kõrvalt päris põhjalikult tantsuga tegelda.
“Kunagise Vanemuise balletitantsija Villu Vähi ja meie kehalise kasvatuse õpetaja Tähte Jakobsoni juhendamisel proovisime me seal igasuguseid tantsustiile, ent käisime ka võimlemiskavadega esinemas,” rääkis Marika. “Õppimine oli vist üldse viimane, millega ma kunstikooli ajal tegelesin. Vähemasti aukiri, mis mulle kooli lõpuaktusel anti, oli adresseeritud mulle kui tublile sportlasele, tantsijale ja näitlejale, õppimisest polnud juttu sõnakestki.”
Laia haardega
Marika kunstikooli aegsed tegemised olid tõesti laia haardega. Ta jõudis sel ajal isegi ühe langevarjuhüppe sooritada. Siis jäi asi paraku soiku, sest langevarjuinstruktor, kes teda juhendas, sai ise vigastada.
“Langevarjuhüppega kaasneb võrratu tunne. Oleksin iga kell valmis seda uuesti kogema,” tunnistas Marika.
Pärast kunstikooli lõpetamist suunati ta tööle tootmiskoondise Jõgeva dekoratiivtöökotta. Nii et päris vabatahtlikult ta omal ajal Jõgevale ei tulnud, ent nüüd võib teda juba staažikaks jõgevalaseks nimetada. Tõsi, ta on küll vahepeal lühikest aega mõnel pool mujal elanud, ent jälle Jõgevale tagasi tulnud.
Tantsimisega pidas Marika esimestel Jõgeva-aastatel vahet, ent 1988. aasta sügisel kutsuti teda ja tema toonast abikaasat Heikit vastloodud folklooriseltsi Jõgevahe Pere segarühma tantsima. Sellele rühmale polnud siiski antud kaua eksisteerida ja nii tuli sisse veel üks tantsupaus, kuni 1994. aastal kutsus Airi Rütter Marika Jõgevahe Pere naisrühma. Seal on ta väikeste vahedega tantsinud tänini, ainult et juba ammu ei piirdu ta tantsuvallas ainult juhendatava rolliga, vaid on diplomeeritud koreograafina hoopis sagedamini teiste juhendaja. Ta annab eesti tantsu tunde Jõgeva muusikakooli huviõppeosakonna neljale tantsurühmale (Pärlid, Slide, Monte ja Föönix) ning juhendab lisaks sellele veel Jõgevahe Pere neiduderühma ning kolme tantsurühma Jõgeva gümnaasiumides.
“Kõik sai alguse sellest, et ma kümme aastat tagasi Jõgeva kultuurikeskusse tööle tulin,” ütles Marika.
Enne seda oli ta pidanud kümmekonna aasta jooksul mitmesuguseid ameteid: olnud Tartus Atlantise ööklubis baaridaam, Vooremaa toimetuses reklaamikonsultant ja ühes Rakvere lillepoes müüja. Just Rakvere-aegadel kutsus Airi Rütter ta Jõgevahe Pere viieteistkümnendale sünnipäevale ja tegi vihje, et tal oleks kultuurikeskusse veel üht inimest tööle vaja.
“Siis tuligi äkki äratundmine, et just see on minu õige koht,” ütles Marika.
Kümme aastat tagasi oli kultuurikeskuse juures veel huvikool (praeguseks on sellest saanud muusikakooli huviõppeosakond) ning vastsele rahvakultuurispetsialistile anti peaaegu kohustuslikus korras juhendada üks sealne tantsurühm, kellega tuli üsna pea ka Koolitantsu festivalile minna.
“Tagantjärele on päris häbi mõelda nendele asjadele, millega alguses Koolitantsule välja sai mindud,” tunnistas Marika. “Üsna ruttu tuli äratundmine, et niimoodi edasi töötada ei saa, vaid tuleb õppima minna.”
Võrratu hüpe
2005. aastal läkski Marika Tallinna Ülikooli koreograafiat õppima. Ehkki tal olid seal suurepärased erialaõppejõud, oleks ta enda sõnul kolmeaastasest stuudiumist natuke rohkem saada tahtnud.
“Kaugõppijatel on õppeaastas ainult viis nädalast sessiooni ning et kõik üld- ja erialaained tehtud saaksid, tuleb kogu õppekava tugevasti kokku pressida,” ütles Marika.
Eelöeldule vaatamata tunneb ta end tantsuõpetaja ja tantsujuhi rollis nüüd tunduvalt paremini ja kindlamalt. Ta on õpetanud mitmes stiilis tantsu erinevas vanuses tantsijatele. Päris pisikestega tuleb tema sõnul olla väga kannatlik, sest neil napib süvenemisvõimet. Nendega jõuab mingi tulemuseni ainult mängu kaudu.
Tantsustiilidest on Marikale kõige südamelähedasem eesti rahvatants. Lapsed tema sümpaatiat küll alati ei jaga. Teatud eas tahavad nad teha kõike muud, aga mitte rahvatantsu. Mõnikord aitab rahvatantsutõrkest üle saada väike kavalus. Marika suutis näiteks ühele lasterühmale rahvatantsu “ette sööta“ nii, et nood arugi ei saanud, et see rahvatants on. Kui lapsed tantsu juba “ägedaks” olid kiitnud, siis võis ju ka taustast rääkida.
Tants annab Marika meelest tantsija hingele ääretult palju. Tantsijana on ta senini kõige võimsama elamuse saanud 2009. aasta tantsupeost “Meri”. Nii selle peo alusmõte kui ka lavastuslik ülesehitus olid tema meelest võrratud.
Tantsujuhina on Marika vapustavaima kogemuse saanud Jõgeval 2011. aasta suvel peetud naiste tantsupeolt. Selle peo lavastusgrupp koosnes mäletatavasti just Jõgevamaa tantsujuhtidest. Marika seada olid kaks tantsu — “Nukuema lugu” ja “Kodutants”. “Nukuema lugu”, milles tegid suurte tantsijate kõrval kaasa lasteaiaeas nukkude ja nukuvankritega tüdrukud, ei suutnud vist keegi kuivade silmadega vaadata. “Kodutants” oli aga ülimalt tähtis selles mõttes, et selle käigus pidid kõik rühmad staadionile välja tantsima, et seejärel alustada peo lõputantsu “Palve”.
Kirstus või kapi otsas
“Meile, Jõgevamaa tantsujuhtidele olid naiste tantsupeo ajal õnneks abiks tunduvalt teenekamad ja kogenumad tantsujuhid. Kui tantsupeoeelsel seminaril Linda Pihu ja Erika Põlendikuga kokku saime, siis küsisin neilt nõu “Kodutantsu” väljakule seadmise asjus,” meenutas Marika. “Mõõtsime siis koos koridori ära ja vihtusime seal tükk aega tantsida, et välja arvutada, mitme sammuga tantsijad punktist A punkti B jõuavad. Ka peo pealavastaja Ülo Luht oli kogu aeg nõu ja jõuga abiks. Kui näed, kuidas sinu kui tantsujuhi mõte väljakutäie tantsijate osalusel lõpuks teostub, annab see võimsa emotsiooni.”
Naiste tantsupeod on Marika sõnul vajalikud ka juba sellepärast, et nn suurtele tantsupidudele ei pääse kaugeltki kõik kakssada Eestis tegutsevat naisrühma, vaid vähem kui pooled neist. Naiste tantsupeol ei jäeta kedagi, kel tantsud selged, ukse taha. Naistetantsu ajalugu on Marikal plaanis ka põhjalikumalt uurida ning vormida uurimise tulemused magistritööks. Kui Tallinna Ülikool läbi sai, läks Marika nimelt Tartu Ülikooli kultuurikorralduse eriala magistriõppesse. Kohustuslik õppeaeg on tal läbi ja vajalikud ainepunktid koos, ent magistritöö on veel tegemata.
“Pean ennast kokku võtma ja selle ka ära tegema,” tõdes Marika. “Tõsi, naistetantsu ajaloo kõrval pakuti mulle välja ka teine huvitav teema: tantsupidude kajastamine Eesti Televisioonis läbi aegade. Pean veel mõtlema, kumma valin.”
Kultuurikorralduse õppimisestki on Marika sõnul palju kasu olnud. Näiteks õpetati seal üsna põhjalikult projektide kirjutamist. Ka oma viieteistaastasele pojale Rivole ei väsi Marika kordamast, kui tähtis on õppimine: kui kolmkümmend aastat tagasi sai tööd igaüks, kes soovis, siis nüüd ei piisa töö leidmiseks tihti keskharidusestki.
Rivo on, piltlikult öeldes, kultuurikeskuses kasvanud: ta oli lapsena tihti emaga tööl kaasas. Kuus aastat tegeles Rivo võistlustantsuga, ent siis tuli peale puberteet ja huvid muutusid. Praegu õpib noormees löökpille, ent Marika loodab, et kunagi tuleb ta tagasi tantsu juurde.
Marika ise pole tantsualaste teadmiste kõrval rooste lasknud minna ka kunstialaseid. Vastupidi, nende rakendamiseks on tema praeguses töökohas laialdased võimalused: hea kultuuriüritus tuleb ju valada ka heasse visuaalsesse vormi. Aasta kõige suuremateks väljakutseteks on Marikale tavaliselt kultuurikeskuse traditsioonilise jõulumaa kujundamine ning maja kaunistamine vabariigi aastapäeva üritusteks. Möödunud aastal lisandus neile veel Jõgeval peetud maakonna laulu- ja tantsupidu.
Ka kõigi kultuurikeskuse ürituste plakatid on tavaliselt Marika kujundatud. Mõne sündmuse puhul (nagu näiteks puhkpilliorkestri sajas sünnipäev) tuleb kujundada ka kutsed, kavad ja tänukirjad. See on kõrvaltvaatajatele nähtamatu, ent tegelikult tohutult vajalik töö.
“Õnneks on meie majas tööl ainult sellised inimesed, kes nõus kõigi hullude ideedega kaasa tulema ja ka maja kujundamisel on kõik kolleegid abiks,” ütles Marika.
Tema sünnipäev on detsembri alguses, kui jõulumaa üritused just käima lähevad. Kui kursuseõde talle helistab, et õnne soovida, küsibki ta kõigepealt: “Noh, kus sa siis oled, kas kirstus või kapi otsas?” Jõulumaal ongi Marika kehastanud igasuguseid tegelasi päkapikust Nukitsameheni ja viibinud igasugustes olukordades.
“Aga mulle meeldibki selline töö, kus rutiini ei saa iial tekkida. Kellast kellani kontoris istuda ma küll ei tahaks,” kinnitas Marika Järvet. “Olen tänulik kõigile oma kolleegidele, kes on aidanud mul oma töös edukas olla, eriti aga Airi Rütterile, kes on olnud mulle ikka heaks õpetajaks.”
Marika Järveti elukäik
Sündinud 1. detsembril 1964 Mustvees
Lõpetanud 1980 Lohusuu 8-klassilise kooli, 1984 Tartu kunstikooli (kunstiline kujundamine) ja 2008 Tallinna Ülikooli (koreograafia bakalaureuseõpe)
2008. aastast Tartu Ülikooli magistriõppes (kultuurikorraldus)
1984-1992 TK Jõgeva kunstnik-kujundaja
1985-1987 Jõgeva 1. keskkooli kunstiõpetaja
1992-1994 ASi Sandras kunstnik-kujundaja
1994-1996 ööklubi Atlantis baaridaam
2000-2001 ASi Seitung reklaamikonsultant
2003- Jõgeva kultuurikeskuse rahvakultuurispetsialist
2004-2008 Jõgeva kultuurikeskuse huvikooli tantsuõpetaja
2008- Jõgeva muusikakooli huviõppeosakonna tantsuõpetaja
MTÜ Folklooriselts Jõgevahe Pere juhatuse liige, Idla Seltsi ja Eesti Tantsupedagoogide Liidu liige
15-aastase Rivo ema
Airi Rütter, Jõgeva kultuurikeskuse juhataja:
Marika suudab ja jõuab kohutavalt palju. Temast on kujunenud väga hinnatav ja nõutav tantsuõpetaja, aga ta on kultuurikeskuses ka asendamatu projektide kirjutaja ning kõigele lisaks on tal suurepärane kunstnikukäsi ja -silm. Peale sündmuste kunstilise kujundamise on tal oma nägemus ka nende sisuliseks kujundamiseks. Kui Marika hingega asja kallale asub, siis võib olla kindel, et sellest tuleb midagi head. Külmalt, ainult käsu peale ta ei teegi midagi.
Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole. Mina julgen küll öelda, et Marika on nii mitmekülgne ja omanäoline talent, et kui teda tahaks asendada, siis selleks oleks vaja palgata vähemalt kolm erinevat inimest: kultuuritöötaja, kunstnik ja tantsuõpetaja.
i
RIINA MÄGI
