“Me vaatasime siin vallavalitsuse ja kohalike asutuste-ettevõtjate rahakotid üle ning leidsime 20 000 krooni sellist raha, mida endal just hädapärast vaja ei lähe,” ütles Palamuse vallavanem Urmas Astel laureaadile preemiat?ekki üle andes. T?ekile lisas vallavanem Paunvere kuldse viierublase, preemiatoimkonna juht Urmas Paju aga kunstnik Rein Erebi valmistatud raamitud tunnuskirja, mis annab teada, et “Eestimaa kapsaaeda 2003. aastal naljakõplaga kobestanud ja tõsimeelselt lutsulikke tervendavaid huumoriseemneid külvanud Peeter Oja on tunnistatud Oskar Lutsu huumoripreemia laureaadiks.”
Nagu vallavanem märkis, on Lutsu huumoripreemia väljaandmine muutunud kohaliku rahva südameasjaks ja paljusid inimesi ühendavaks ürituseks: kes annetab raha, kes toob laureaadi jaoks lilled, kes pidulaudadele Punsli õli, Tootsi kringli ja muud suupisted.
“Mul on hea meel, et see, mida ma olen teinud, on teile korda läinud ning aidanud teil võib-olla mõnikord argimuredest üle olla,” ütles Peeter Oja, lisades, et Lutsu huumoripreemia on üldse esimene preemia, mille ta oma loometöö eest saanud on ? kui nõukogude-aegsed noore näitleja preemiad välja arvata. Aga neid jagatud tollal hulgi, mistõttu need ei omanud erilist väärtust.
Enda sõnul polevat Peeter Oja kunagi midagi teinud selleks, et humoristiks saada: ta on lihtsalt teinud seda, mis talle meeldib.
“Ja siis äkki, kui sa oled parasjagu kodus ja rahulikult telekat vaatad, helistatakse sulle Palamuselt ja öeldakse, et sulle on määratud Oskar Lutsu huumoripreemia. Ning seisadki fakti ees, et oled tunnustatud humorist. See on päris kummaline situatsioon,” ütles Peeter Oja.
Oma näitlejakarjääri jooksul on ta teinud ka päris tõsiseid rolle tõsistes tükkides, aga laiem publik seostab teda ikka enamasti Kuldse Trio, Bläck Rokiti, “Kitsa kinga”, “Kreisiraadio”, “Tondi juttude” ja “Ärapanijaga”. Laureaadile endale on tema mitmest huumoriga seotud projektist kõige enam korda läinud “Kreisiraadio”, mis sündis kõigepealt Kuku Raadio eetris ja jõudis siis ka Eesti Televisiooni ekraanile.
“”Kreisiraadio” põhines meie kolme ? Tarmo Leinatamme, Hannes Võrno ja minu ? omavahelisel suurepärasel klapil: me lihtsalt tulime kokku ja võtsime käsile mingi teema ega teadnud ise ka, kuhu me oma improvisatsioonidega välja jõuame. Mõnikord läksime rappa ja mõnikord pahvatasime omaenda mõttekäigu pöörasuse üle naerma, aga meil oli neid saateid tehes alati endal hea olla. Ja ma olen kogenud, et hästi välja tulebki asi siis, kui seda vabalt, punnitamata teha,” ütles Peeter Oja.
“Tondi jutte” peab Oja seevastu üsna ebaõnnestunud projektiks, sest Richard Tondi tegelaskuju jäi kuidagi poolikuks ja ebaadekvaatseks. Ent tänu “Tondi juttudele” sai Oja tuttavaks Mart Juurega, kellega nüüd koos “Ärapanijat” tehakse.
Polegi naljategemine
“”Ärapanijat” tehes ei ole meie eesmärgiks otsida kindlaid inimesi, kellele, piltlikult öeldes, kott pähe tõmmata ja teda siis armutult nokkima hakata. Need, kes meie hammaste vahele satuvad, on ikka ise kas mingi rumaluse, nahaalsuse või asjast mööda rääkimisega silma paistnud,” ütles Peeter Oja.
“Ärapanijas” ei tee Juur ja Oja enda arvates üldse ise nalja, vaid püüavad pigem vaatajale näidata, kui naljakad või suisa totrad on mõnikord asjad, mida rahvale tõsiste ja asjalikena serveeritakse.
Nagu kõigi Lutsu huumoripreemia laureaatidel, nii tuli ka Peeter Ojal vastata traditsioonilisele küsimusele, millised on tema suhted alkoholiga: Luts oli ju teatavasti selle olluse päris kõva pruukija.
“Me tunneme teineteist,” vastas Oja lühidalt, täpsustades, et hea nalja sünnile alkohol küll kaasa ei aita.
“Kui me “Kreisiraadiot” tegime, öeldi tihti, et “no need mehed on küll kogu aeg täis”. Tegelikult on raudne reegel see, et napsisena ei tule nali üldse naljakas välja: purjus inimese jutt muutub tüütuks lobaks, millel absurdihuumoriga pole mingit pistmist,” ütles Peeter Oja.
Palamusele tagasi tuleb vastne Lutsu huumoripreemia laureaat hiljemalt septembri lõpus: Palamuse rahvas kutsus ta tänavust Paunvere väljanäitust ja laata juhtima.
RIINA MÄGI
