Jõgeva vald nimetas tänavu oma aukodanikuks mehe, kes seal füüsiliselt küll iga päev ei viibi, ent kes on palju teinud selleks, et Laiuse kandiga seotud suurmeeste Jaan Poska ja Johan Kõpu mälestus paremini jäädvustatud saaks. Õppinud on Peeter Järvelaid küll õigusteadust, ent praegu võiks teda tituleerida pigem aja- ja kultuuriloolaseks.
Peeter Järvelaidi lapsepõlve võib nimetada karmiks, aga õpetlikuks. Tema isa oli nimelt sõjaväelane ja see tähendas, et elada tuli perel seal, kuhu isa teenistusse määrati. Peetri sünnihetkel elati küll Tallinnas, ent siis tulid Vana-Nursi Võrumaal, Petseri ja Karjala.
Kui Petseris oli veel üsna palju eestlasi, siis Karjalas sai nelja-aastane Peeter korraliku keelešoki, sest koduümbruses polnud äkki enam ühtki eesti keelt kõnelevat inimest. Peksa sai ta ka, sest vene sõjaväelaste lapsed olid üles kasvanud vene sõjafilme vaadates ning iga teiskeelne inimene oli nende jaoks fašist. Peeter polnud aga allaandja: kolme kuuga oli tal vene keel suus ja sotid oma tänava poistega selged.
Hea vene keele oskus lubab tal praegu lisaks Tallinna ülikoolile ka Lääne-Siberis Tjumeni ülikoolis professoriametit pidada (sinna lendab ta kohale paar korda semestris) ning Eesti venekeelses raadiojaamas Raadio 4 eesti kultuurist kõnelevaid saateid teha. Lapsepõlves omandatud enesekehtestamise oskus tuleb aga kasuks suurema tudengite auditooriumi ees seistes: paarisaja noore hulgas on ikka mõni vembumees, kes vajab n-ö paika panemist.
“Lapsepõlv õpetas mulle ka slaavi kultuuri mõistmist. See kultuur on füüsiline. Slaavi kultuuritaustaga inimestega suheldes pead sa olema veenev, usutav. Ärplemist ja tühje sõnu seal ei sallita. Ka meie poliitikud võiksid teada, et venelaste kultuuri tundes on alati võimalik nendega suheldes väärikaks jääda,” ütles Peeter Järvelaid.
Kui ta kooliealiseks sai, tuli perel leida võimalus, kuidas ta saaks eesti koolis käia. Asi lahendati nii, et ema kolis lastega Võrru oma venna juurde ja Peeter läks Võru 1. 8-klassilisse kooli. Viie aasta pärast saadeti aga isa Petserisse sealset sõjakomissariaati juhtima ning perekonnal tekkis taas võimalus kokku kolida, sest Petseris tegutses tollal ka eestikeelne keskkool.
Kui Peeter Petseri 2. keskkooli lõpetas, otsustas ta Tartu ülikooli õigusteadust õppima minna. Konkurss õigusteaduskonda oli suur. Isa hoiatuse, et tema poega, kui see ülikooli ukse taha jääb, sõjaväest päästma ei hakka, jättis Peeter tähelepanuta. Ning Petseri eesti koolist saadud haridus osutus nii heaks, et kõrgkooli uksed avanesid.
Hea teejuht
Üks oluline persoon, kes Peeter Järvelaidi tudengipõlves ja hiljemgi mõjutas, oli kunagine juuraprofessor, Stalini ajal represseeritud Leo Leesment, kes ametlikult ülikooli õppejõud küll polnud, ent kelle õiguse ajaloo õppejõud Jüri Jegorov aeg-ajalt mõneks loenguks üliõpilaste ette kutsus. Kui teiste kontakt Leesmentiga piirduski nende paari loenguga, siis Peeter Järvelaid jäi temaga päris tihedalt suhtlema.
“See oli minu jaoks nagu teine ülikool Tartu ülikooli kõrval,” sõnas Peeter Järvelaid.
Eakas õigusteadlane “passis” teda algul natuke, kui aga veendus, et tegemist on usaldusväärse vestluspartneriga, siis pühendas tulevase kolleegi ajalooseikadesse, millest ta auditooriumitäie tudengite ees poleks kõnelda saanud.
“Paljude Leesmenti räägitud juttude tähendus sai mulle selgeks alles tagantjärele,” ütles Peeter Järvelaid. “Kahjuks jättis ta mõned asjad siiski mullegi rääkimata. Leesment oli näiteks tundnud lähedalt Eesti Vabariigi aegset juristi ja riigimeest Jüri Uluotsa, aga keeldus mulle temaga seotust kõnelemast, kartes, et sedalaadi teadmised teevad mu elu raskemaks. Praegu on mul äärmiselt kahju, et need jutud rääkimata jäid, sest raamatule Jüri Uluotsast, mida ma praegu kirjutan, oleksid Leesmenti mälestused palju juurde andnud.”
Tundes Peeter Järvelaidi juba ülikooliõpingute ajast, võin öelda, et ta on kogu aeg olnud ebatüüpiline “juurakas”. Kui paljudel õigusteaduskonna üliõpilastel terendas tollal silme ees karjäär partei- või riigistruktuurides, siis Peeter süüvis innuga hoopis Eesti aja- ja kultuurilugu. Diplomitöö tegi näiteks tõe ja õiguse kontseptsioonist Anton Hansen Tammsaare publitsistikas.
“Minu jaoks ei tähendanudki ülikooli stuudium ainult õigusteaduse õppimist. Püüdsin selle kõrvalt “neelata” ka muud ning luua suhteid igasuguste huvitavate inimestega,” meenutas Peeter Järvelaid.
Praegugi on tema huvide ring äärmiselt lai. Kui vaadata tema avaldatud artiklite nimistut, siis lähevad silmad kirjuks. Ent samas pole tal tegemata jäänud ka karjäär. Tartu ülikooli korraliseks professoriks sai ta juba kolmekümne neljaselt, mis oli vähemasti tollal, 1990. aastate esimesel poolel, üsna tavatu. Enne professoriks saamist oli ta saanud pool aastat Saksamaal Kieli ülikooli professori Hans Hattenhaueri juhendamisel teadustööd teha.
“Kui viiskümmend aastat olime pidanud piirduma eesti ja vene kultuuriruumis suhtlemisega, siis nüüd tekkis võimalus õppida maailma oma ala tippudelt, läbi lugeda raamatud, mis poole sajandi jooksul meile kättesaamatud olid, ning tutvuda Eesti õigusajalugu puudutavate allikatega välismaal,” ütles Peeter Järvelaid.
Vaja ka teoreetikuid
Ta on ka hiljem korduvalt teaduslähetustes viibinud ning tema meelest on kahetsusväärne, et õigusteaduskonna õppejõud praegu üldjuhul enam teadustööd ei tee ning välismaa kolleegidega ei suhtle. Põhjus on lihtne: enamik neist on põhikohaga ametis riigikohtus või mõnes advokaadibüroos ega oma teaduse tegemiseks aega. Neil pole ka võimalik välislähetuse tõttu kümneks kuuks põhitööst eemale jääda.
“See on muidugi tore, et tulevasi juriste õpetavad tugevad praktikud, kes teavad hästi, kuidas süüdistatava kaitsekõnet või hagiavaldust koostada, ent nii õigusteaduskonna kui ka kogu riigi seisukohalt oleks väga vaja, et oleks ka teadlasehingega teoreetikuid,” ütles Peeter Järvelaid.
Tema ise jäi Tartu ülikooli tööle kohe pärast selle lõpetamist ja tegutses seal 1997. aastani. Lisaks juristidele õpetas ta õiguse aluseid ka teiste teaduskondade tudengitele. Peetri arstist abikaasa Mari läkski algul pisut ärevile, kui märkas, et peaaegu kõik Tartu linna vahel vastu tulevad tudengineiud tema abikaasat teretavad, aga kui aru sai, milles asi on, siis rahunes.
Pärast Tartu ülikooli on Peeter Järvelaid õpetanud mitmes Eesti kõrgkoolis. Sisekaitseakadeemiat ja Mereakadeemiat on ta ka rektorina juhtinud. Praegu on ta Tallinna ülikooli professor.
Jõgeva vallas on Peeter Järvelaid omainimeseks saanud tänu sellele, et ta on päris palju tegelnud kahe selle valla jaoks olulise ajaloolise persooniga: Laiusevälja külas sündinud juristi ja riigimehe Jaan Poskaga ning Laiusel kirikuõpetaja ametit pidanud usuteadlase, ajaloolase, EELK peapiiskopi ja Tartu ülikooli rektori Johan Kõpuga. Järvelaid juhib sihtasutusena tegutsevat Jaan Poska mälestusfondi ning tema veenmisjõud oli üks olulisi tegureid, mis lükkas käima Jaan Poska Kadriorus asuva maja restaureerimise ja seal muuseumi avamise protsessi.
“Kui aastaid tagasi Saksamaalt teadustöölt naastes Tallinna Kadrioru piirile korteri ostsin, viis üks esimesi jalutuskäike mu Poska tänavale, kus seisis vaevu püsti püsiv kunagine Jaan Poska kodu. Iga kord, kui jälle sinnakanti sattusin, kummitas mul peas küsimus, ega maja vahepeal põlema pole pandud,” meenutas Peeter Järvelaid. “Ühel hetkel hakkasid aga minu poole pöörduma teised inimesed, kes olid samuti mures Poska maja saatuse pärast. Õigusajaloolasena ei saanud ma neile öelda, et seda maja pole meile vaja.”
Nii saigi Peeter Järvelaidist n-ö Poska maja eestkõneleja. Restaureeritud maja avati 2008. aastal. Peeter Järvelaid oli ka üks raamatu “Jaan Poska oma ja meie ajas” (see ilmus 2010) koostamise ja väljaandmise algatajaid. Tänavu, Jaan Poska 150. sünniaastapäeva paiku sai Peeter Järvelaid koostöös Toomas Lepaga valmis Jaan Poskast kõneleva filmi.
“Eesti riikluse ajalugu on mind kogu aeg tõsiselt huvitanud,” ütles Peeter Järvelaid. “Loodan, et saan sügisel ülikoolist vaba semestri, et lõpetada Uluotsa-teemaline monograafia. Selles saab olema ka Johan Kõpust jutustav peatükk.”
Kõpp oli kunagi Pärnu poeglaste gümnaasiumis Uluotsa õpetaja ja usalduslik side säilis nende vahel ka hiljem. Enne seda, kui Uluots 1945. aastal Stockholmis suri, avaldas ta soovi, et Eesti eksiilvalitsuse juhtimise võtaks temalt üle Johan Kõpp, ent viimane seda ei soovinud ‒ ilmselt Eesti riigitegelaste omavaheliste intriigide tõttu, mis kahjuks jätkusid ka eksiilis. Nii sai peaministriks presidendi ülesannetes August Rei, keda Uluots sellel kohal näha poleks soovinud. Mine tea, milliseks Eesti ajalugu siis oleks kujunenud, kui Kõpp jah-sõna oleks öelnud.
Muutis Euroopat
Tulevikus tahab Peeter Järvelaid koos veel paari inimesega valmis teha raamatu Jaan Poska tütrest, rahvusvahelise haardega õigusteadlasest, naisõiguslasest ja ajakirjanikust Veera Poska-Grünthalist. See on plaanis välja anda ka inglise keeles.
“Eesti aja- ja kultuuriloos pole olnud just palju naisi, kelle elulugu võiks rahvusvahelisele lugejaskonnale huvi pakkuda. Veera Poska-Grünthal on aga just selline,” ütles Peeter Järvelaid. “Ka raamat “Jaan Poska oma ja meie ajas” võiks inglise keeles ilmuda. Peatselt jõuame ju 2018. aastasse, mil möödub sajand Esimese maailmasõja lõpust ja paljude uute riikide tekkest. Kujutan juba ette, kuidas Berliini, Müncheni ja teiste suurlinnade raamatupoodide riiulid täituvad kahe aasta pärast neile sündmustele pühendatud raamatutega. Ka Eesti-Vene rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni juhtinud Jaan Poska oli üks neist, kes muutsid Euroopat. Meie kohus oleks tagada, et teistest Euroopa muutjatest kõnelevate raamatute rivis seisaks võrdsena ka raamat Poskast.”
Peeter Järvelaid on veendunud, et ajalugu tuleb tunda, sest selles kipuvad ajast aega korduma hämmastavalt sarnased mustrid. Kui me seda näha ei oska, võime sattuda ohtlikku olukorda.
Praegu Eestis teoksil olevas haldusreformist ei ole Peeter Järvelaid just kuigi heal arvamusel.
“Eesti rahval tekitab juba sõna “reform” tunde, nagu päikesepõletuse saanud lapsel, keda vanaema uuesti õue päikese kätte minema sunnib. Mõeldakse välja igasugu vigureid ja rehkendatakse kokku numbreid, kui tegelikult on vaja välja tulla enesehävituslikust ringist, millesse Eesti on sattunud,” ütles Peeter Järvelaid.
Ta valutab südant Laiuse õigeusukiriku ja selle juurde kuuluvate hoonete pärast: see on ju Jaan Poska lapsepõlvemaa. Sama hoovi peal on tema sõnul lapsena ringi jooksnud õigeusu vaimuliku peres kasvanud kindral Nikolai Helk ja arvatavasti ka keeleteadlane Paul Ariste, kelle vanemad kuulusid Laiuse õigeusukogudusse.
“Kui mõtlen, millises seisus oli Poska maja Kadriorus, siis see jutt, et Laiuse õigeusukirikut ei saa enam päästa, ei kõla minu jaoks usutavalt. Esmajoones oleks vaja ära teha mõned hädalised tööd, mis pidurdaksid hoone edasist hävinemist,” sõnas Peeter Järvelaid.
Laiuse õigeusukirikla võiks tema arvates olla üks meie kõigi jaoks pühasid kohti. Kui laseme selle hävida, siis võime ehitada asemele mida tahes, see pole ikka see.
“Oleks vaja eestvedajat, kes asjaga pihta hakkaks, küll siis juba kaasaaitajaid leidub. Inimestes on imeline jõud, see tuleb ainult üles äratada,” kinnitas Peeter Järvelaid.
Temale endale annavad praegu imelist jõudu kolm vahvat tütrepoega.
“Vanaisa amet on maailma parim: vastutust on null ja rõõmu sada protsenti,” ütles Peeter Järvelaid.
Peeter Järvelaidi elukäik
* Sündinud 28. novembril 1957 Tallinnas
* Lõpetanud 1976 Petseri 2. keskkooli ja 1981 Tartu ülikooli õigusteaduskonna
* 1981-1997 Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõud (aastast 1992 korraline professor ja õppetooli juhataja)
* 1997-2000 justiitsministeeriumi nõunik
* Õpetanud akadeemias Nord ning juhtinud rektorina Sisekaitseakadeemiat (2003-2005) ja Eesti Mereakadeemiat (2006-2007)
* Alates 2010 Tallinna ülikooli professor
* Aastast 2000 Sihtasutuse Jaan Poska Mälestusfond nõukogu esimees
* On viljakas teadus- ja üldhuviavate kirjutiste autor
* Aastast 2003 Saksamaa Liitvabariigi Teeneteristi (1. klass) kavaler, aastast 2016 Jõgeva valla aukodanik
* Perekond: meditsiinidoktorist abikaasa Mari ning kolm last ja kolm lapselast
Tiit Lääne, Jõgeva vallavolikogu esimees:
Peeter Järvelaid on harukordsete ajalooliste teadmistega inimene, kes oskab ka esmapilgul kuivad ja kiretud faktid ajalootolmust puhtaks lüüa ning kuulajale isuäratavaks muuta. Ainuüksi see, mida ta on teinud Jaan Poska mälestuse hoidmisel ja tutvustamisel, väärib erilist austust. Kuid eks Peetris ole ka midagi poskalikku, mis ühendab neid sajandi tagant.
RIINA MÄGI
