?üriisse ehk Akadeemiasse kuulunud raadioajakirjaniku Maris Johannese sõnul võlus Kreisise lavastus lakoonilisusega.
“Kui paljud kaldusid ehk liigsetessegi vormiotsingutesse, siis Kreisise lavastus oli minimalistlik ja sõnaselge,” ütles Maris Johannes. “Lisaks sellele oskasid nad kokku panna üsna ootamatu autorite kombinatsiooni ? August Sanga ja Doris Kareva. Ning tegid August Sanga tekstile ? “Laulule O.W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele “õ” tähe” ? tuginedes intelligentset nalja iseenda üle: saarlastel on ju õ-hääliku väljaütlemisega suuri probleeme.”
Esimest korda Tähetunnil viibinud Maris Johannes sai siin mitme üllatuse osaliseks.
“Ma olin Tähetunnist palju kuulnud, aga ikkagi üllatas mind see, et nii suur arv õpilasi ja õpetajaid viitsib luule ja selle lavastamisega tegelda, samuti see, et nad teevad seda tões ja vaimus. aga enamasti ikka ka mängurõõmu säilitades,” ütles ta. “Üllatas seegi, et Betti Alverile pühendatud luulepäevadel tema enda tekste lavalt kuulda polnudki. Ent kogenumad ?üriiliikmed põhjendasid seda sellega, et Alverit on varasematel Tähetundidel juba väga palju mängitud. Peale laval nähtu jättis mulle sügava mulje siinne tundlik publik, millist ihkaks endale iga kutseline teatergi. Tunnetasin publiku reaktsiooni kogu ihunahaga ning õppisin peatselt vahet tegema, millal aplaus väljendas heakskiitu, millal irooniat ja millal oli hoopis klakööride kätetöö.”
Morbiidsusega ei liialdatud
Ballaaditeemast lähtuvalt tegeldi tänavusel Tähetunnil tavalisest ehk natuke enam eesti rahvuse juurte otsimisega ning kõneldi natuke enam surmast.
“Liiga morbiidseks asi minu meelest siiski ei läinud,” arvas samuti esimest korda Akadeemias kaasa teinud Tartu Ülikooli kirjandusõppejõud Arne Merilai.
Tähetunni lavastusi jälgides tõdes ta, et täielikult või ositi olid neisse ära mahtunud vähemalt kolm neljandikku neist XVII-XX sajandil kirjutatud ballaadidest, mis sisalduvad tema enda koostatud Eesti ballaadiantoloogias.
“Ballaade võib võrrelda minidraamadega,” ütles Merilai. “Seetõttu sobivad need väga hästi lühilavastuste alusmaterjaliks. Kui senini tundus mulle, et räägin seda kurtidele kõrvadele, siis nüüd selgus, et vähemasti Tähetunni korraldajad on mind ka kuulda võtnud.”
Üldiselt oli Merilai Jõgeval nähtuga rahul, sest n-ö ballaadi olemuse ja vaimu olid kõik ära tabanud. Küll aga oli ta mõnevõrra kriitiline tõlgendamise osas.
“Ma oleksin tahtnud näha uue loomist olemasoleva tõlgendustraditsiooni foonilt, aga nägin paraku enamasti vaid olemasolevat fooni tuntud-teatud raamides,” ütles Arne Merilai. “Kui aga oli sündinud mingi uus idee, polnud sellele jälle pahatihti lavakõlblikku teostusviisi leitud. Aga sellele vaatamata on siin vaieldamatult koos andekam osa Eesti koolinoortest.”
Üllatuslaureaat
Laupäevaõhtune auhinnajagamine tõi kaasa kellele rõõmu, kellele üllatust, kellele pettumust ? kuigi n-ö mõisa peale mängima ei tulnud loodetavasti keegi. See, et õpetaja Külli Solvaku juhendatud Põltsamaa Ühisgümnaasiumi trupp Rakvere Reaalgümnaasiumi laulu- ja mänguseltsi Karla ning Tallinnas tegutseva Kutimuti stuudio kõrval Tähetunni kolmandaks laureaadiks tõusis, oli üllatus eelkõige neile endile. Nii suur üllatus, et nad polnud taibanud isegi autasustamiseni Jõgevale jääda.
Peapreemia ja laureaaditiitlite kõrval anti välja hulk näitleja- ja eripreemiaid. Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja lavastus “Õnne piir” sai eripreemia lihtsuses peituva võlu eest, samas lavastuses kaasa teinud Vb klassi õpilane Simmo Säärits aga suure tulevikulootuse eripreemia. Parimaks nais- ja meesnäitlejaks tunnistati Paula Solvak Kullo teatrikooli trupist ja Vallo Kirs Rakvere Gümnaasiumi teatriansamblist, parimaks lavastajaks Saaremaa Ühisgümnaasiumi luuleteatri Krevera juhendaja Rita Ilves.
Välja anti ka Jõgeva Majandusühistu eriauhind kuldaväärt õpetajale. Kui tavaliselt on selle saanud mõni pikka aega tulemuslikku tööd teinud kooliteatrijuhendaja, siis seekord tunnistati kuldaväärt õpetajaks hoopis Jõgeva Gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi, kelle toetuse ja vaimsuseta poleks kolmteist Tähetundi toimuda saanudki.
Kui tavaliselt öeldakse Tähetunni lõppedes üksteisele “Kohtume aasta pärast!”, siis nüüd on teatud osal seltskonnast põhjust kohtuda juba vähem kui kahe kuu pärast ehk siis 20. jaanuaril 2006, kui algavad esimesed V-IX klasside õpilastele mõeldud luulepäevad nimega Tuulelapsed.
“Juhendajate poolne surve, et tehtaks Tähetunni-sarnane üritus ka keskastmele, oli lihtsalt nii suur, et asi tuli ette võtta,” ütles Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja lavastaja Lianne Saage-Vahur. “Ja selleks, et noored luulet paremini mõistma õpiksid, peaksid nad sellega tõsisemalt tegelema hakkama juba keskastmes. Loodan, et Tuulelastel saab olema Jõgevamaa koolide esindusi rohkem, kui Tähetunnil senini olnud.”
RIINA MÄGI
