Veel jaanipäeval praalis peaminister Andrus Ansip, et taevast kallavad vihmavalingud on põllumehele puhas majanduskasv. Tänaseks on peaministri majanduskasvu niipalju saanud, et põllud on tümad, enamus oodatud viljasaagist hukas, põllumajandus krahhi lävel ja meie toidulaud kodumaisest toidust ilma.

Eelmise aasta saagid olid head ja julgustasid põllupidajaid tootmise laiendamisse ja arendamisesse investeerima. Seevastu tänavu on ilmataat põllumehi järjepidevalt ja halastamatult kiusanud.  

Saak mädaneb põllul

Kui kevad oli põuane ja segas külvi, siis suvel tuure kogunud vihmad on hukanud enamiku saagist, sest vili on lamandunud, põllud liigniisked, kus koristamine on raskendatud ja kohati võimatu.

Põllumeeste hinnangul jääb tänavu koristamata kuni 15 protsenti teraviljast, kuid 70 protsenti oodatud toiduteraviljast kõlbab heal juhul ehk loomasöödaks. Kui sedagi, sest üliniisked põllud on ajanud vilja mürgiselt hallitama.

Kilo teravilja tootmiseks kulutas põllumees keskmiselt pisut alla kolme krooni, kuid ikaldunud ja raisus saagi müügist teenib tagasi ehk poole omahinnast. Seega võib kahjum hektari kohta küündida üle 10 000 krooni.

Põllumeeste hiigelkahjude mõju ühiskonnale pole väike. Madala kvaliteediga söödateravili vähendab piimatoodangut, kanade munemist, sigade ja veiste kasvu jne., mis omakorda mõjutab kodumaise toodangu kvaliteeti ja hinda. Kohalikust toidukorvist taandub kodumaine tooraine, kuid importkaup hakkab tõstma toidukaupade hindu poelettidel.

Pehmed põllud takistavad sügiskündi ning taliviljakülvi, mis tähendab, et ohtu satub ka suur osa järgmise aasta saagist.

Paljud põllumehed on tänu ELi otsetoetustele investeerinud tootmisvahenditesse. Järsk kahjumisse langemine seab tugeva kahtluse alla põllumehe võimekuse maksta tagasi laene ja liisinguid, töötajatele palka nagu ka järgmise sügiseni elus püsimise. Kui kunagi suutis Eesti toita ära iseenda ja Moskva, siis järgmisel aastal meil Eestimaist eelistada ei õnnestu. 

Valitsusel on ükskõik

Kuna maal on põlluharimine valdavaks elatusallikaks, siis ei ole löögi all üksnes põllumajandusettevõtjad, vaid kogu maaelu tervikuna. Seega on põllumeeste ellujäämisel sügav sotsiaalne tähendus.

Ainult meie valitsust ei paista see karvavõrdki häirivat. Vastupidi, peaministril tundub maainimese vastu eriline vimm olevat. Mäletame, kuidas ta paar kuud tagasi üritas meelepaha valitsuse saamatuselt põllumehe kraesse veeretada.

Toona väitis Ansip, et rahvas kaotaks tulumaksu alandamise edasilükkamise tõttu 1,5 miljardit krooni, mis minevat enamjaolt 20 suurpõllumehe taskusse. Ju siis on peaministrilt palju tahta teadmist, et toetuse saajaid on tegelikult 20 000 ja miljarditest on nad seni ehk vaid und näinud.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder lubas küll seista viimse veretilgani toetuste eest, kuid põllumehe jaoks kõige karmimal ajal surus reformierakond läbi hoopis põllumajanduse otsetoetuste kärpimise 200 miljoni krooni võrra. 

Keskerakonna meelest peaks valitsus lõpetama üliliberaalse majanduspoliitika kaitsmise, kus riik millessegi ei sekku. Tänasel päeval tähendab see ükskõiksust oma riigi ja inimeste vastu.

Esmalt tuleb tunnistada, et meie riigi üks alusvaldkondi – põllumajandus — on sattunud kriisi, millest välja tulemiseks on vaja läbimõeldud ja otsustavaid meetmeid. 

Kriisi tuleb tunnistada

Koos USA finantssüsteemi kokkuvarisemisega eelmisel kuul lõppes maailmamajanduses üliliberaalne periood. Kõik riigid võtavad kasutusele reserve ja sekkuvad rahaliselt majandusraskuste silumisse, sest muidu kukuks ühiskonnad kokku ja seda ei saa lubada üksi riik.

Edgar Savisaar viitab oma äsja ilmunud raamatus “Majanduspoliitika” riigikontrolli analüüsile tuginedes, et 70 protsenti põllumajandustootjaid ootavad lähiajal ees majandusraskused. Jaanalinnu kombel pea liiva torkamine ootuses, et kõik laheneb iseenesest, enam ei aita.

Keskerakond pakkus välja mõtte moodustada kriisikomisjon, kuhu kuuluvad kõikide fraktsioonide, valitsuse ja põllumeeste organisatsioonide esindajad, kelle tööks oleks kriisi ulatuse määramine, lahenduste otsimine kuni ettepanekute tegemiseni ikaldustoetuste maksmiseks.

Kahjuks materdas koalitsioon kriisi tunnistamise ja sellega tegelemise vajaduse maha. See oli järjekordseks signaaliks, et praegune valitsus isegi ei ürita majanduslanguse mõju ühiskonnas tõhusate meetmetega leevendada.

Meie esivanematel jätkus aastasadu tagasi oidu rohkem kui tänasel valitsusel. Igas külas oli magasiniait, kus põllupidajad olid kohustatud talletama ikalduse puhuks järgmise aasta seemnevilja. Nii välditi nälgajäämist ja tagati jätkusuutlikkus ka halbadeks aegadeks.

Valitsuse võimuses on leida lahendused 2008. aasta otsetoetuste kiirendatud korras väljamaksmiseks ja tuleva aasta otsetoetuste säilitamiseks. Kindlasti tuleks luua põllumajanduskindlustusfond, kuhu on kaasatud osapooltena riik, põllumehed ja kindlustusseltsid.

Valitsus peaks mõtlema ka kokkulepetele finantsasutuste ja toorme- ning teenusepakkujatega, et anda vajadusel riigipoolne garantii. Kaalumist väärib ka võimalus teravilja interventsioonikokkuost taaskäivitada, et tagada riiklike vajaduste täitmine. </p>

ARVO SARAPUU,

Riigikogu liige, Keskerakond