Peame rääkima ka toidujulgeolekust

Esimesed murelikud sõnumid meie toidutootjatelt tulid juba siis, kui elektri hind hakkas pööraseid arve näitama. Põllumehed vaatasid juba aasta algul murelikult kerkivaid hindu ja nii mõnigi väiksem ettevõtja mõtles, et ehk nüüd on aeg pillid kotti panna. Sest enam ei ole mõtet. Juba toona ütles põllumajandustootjate liidu juht Raul Soodla, et toidujulgeolek peab tagatud olema. Muidu oleme raskel ajal käpuli ja siis ei jää muud üle, kui imporditud kauba poole vaadata.
Praegu, mil iga riik peab oma kaitsevõimekust igal moel ja võimalusel suurendama, ei saa lubada, et meie seakasvatus kui põllumajanduse üks haru näguripäevi näeb. Pole võimalik, et me räägime imporditud sealihast ja vaatame mööda oma kohalikest tootjatest. Eesti riik aga turgu ei kaitse ja nii saame kodumaise asemel hoopis odavat Hispaania sealiha. Aga mis saab siis, kui ühel hetkel transport seisma jääb ja kohalikku toidutootjat enam ei ole? Põllumajanduse käimalükkamine ei käi suvaliselt klõpsust. Kui riik oma turgu kaitseks, oleks kohalike hinnangul Eesti sealihatootjad suutelised kohe oma mahtusid suurendama.
Ajal, mil kriis seisab juba kahe jalaga toas, räägime, et meie poelettidel on Euroopa odavaim sealiha, et paljud toidutootjad plaanivad oma tegevuse lõpetada ja et kõrgenenud hinnad käivad põllumajandusettevõtjatele üle jõu. Isegi kui teadlikum klient vaatab kodumaise poole, ei ole see praegu piisav. Kriisiplaani on vaja ka toidulauale, sest muidu anname suure osa oma julgeolekust kandikul lihtsalt ära.