Valitsussektori kokkuhoiuvajadus ei ole mingi uudis. Säästlikult tuleb toimetada nii keskvalitsusel kui kohalikul tasandil. Ühelt poolt on selge, et vajame säästlikku eelarvepoliitikat, et püsida kindlalt rajal, millel eurole üleminek on reaalne ja jõukohane. Teisalt aga peitub kokkuhoiu taga midagi sügavamat.
Säästmine ei tohiks teemana üles kerkida vaid siis, kui raha napib. Ettenägelik eelarvepoliitika peaks meile omane olema ka parematel aegadel. Praegu on siiski sobiv aeg, et vaadata üle kohalike omavalitsuste senised tegutsemisviisid ja üldine rahasse suhtumine. Kasutagem seda võimalust mõistlikult ja tehkem oma järeldused seni tehtud otsustest.
Kesise eelarve tasakaal satub ohtu siis, kui heades oludes tehakse liiga uljaid otsuseid ja võetakse üleliia suuri riske. On ju teada, et kohalikel omavalitsustel on seadusega lubatud laenu võtta kuni 60 protsenti oma eelarve puhastuludest ehk siis laenubaasist arvestatakse välja sihtotstarbelised eraldised. Selline piir on seatud eesmärgiga kaitsta valdu ja linnu pankrotistumise eest. Samas ei tähenda see, et laenama peaks tingimata just selle piirini.
Omavalitsused peaksid oma plaanitavad kulutused ja võimalikud tuluallikad oluliselt kriitilisema pilguga üle vaatama. Hoiduda tuleb kõigist ebavajalikest kulutustest. Ei ole mõeldav, et keskvalitsuse tasandil püütakse üles leida iga väiksemgi kokkuhoiukoht, samal ajal kui omavalitsused jätkavad samamoodi nagu varem.
Kohalike omavalitsuste otsused mõjutavad olulisel määral avaliku sektori eelarvetasakaalu. Rahandusministeeriumi prognooside kohaselt võib kohalike omavalitsuste poolt tekitatav eelarve defitsiit ulatuda kuni 1,2 miljardi kroonini või üle sellegi. Kindlasti ei ole kõik omavalitsused siin võrdselt vastutavad. Esiteks erineb omavalitsuste laenukoormus, teiseks nende ambitsioonikus edasiste sammude osas.
Meil on omavalitsusi, kelle eelarve on tasakaalus või ülejäägis, aga palju on ka neid, kelle eelarve on selges defitsiidis. Eestis on tervelt viis omavalitsust, mille eelarve defitsiidiks on arvestatud üle 100 miljoni krooni, kõige suurem puudujääk ulatub isegi üle 600 miljoni. Eelarvemiinuste negatiivsete mõjude likvideerimiseks peavad kokku hoidma aga kõik, sest teisiti ei ole võimalik avaliku sektori eelarvet ohjes hoida. Jõupingutusi peavad tegema nii rikkamad kui vaesemad linnad-vallad. Need, kes on tasakaalus, ja ka need, kes miinuse või plussi poole kaldu.
Miks omavalitsuste eelarvedistsipliin nii oluline on, tuleneb selle mõjust riigi rahandusele ja selle kaudu Eesti püüdlustele euroga liituda. Kohalikud omavalitsused peavad sarnaselt riigile andma panuse selleks, et saaksime kriisist võimalikult hästi väljuda ja täita euroks vajalikud kriteeriumid. Ühisraha elavdaks me majanduskeskkonda ja aitaks sisse tuua välisinvesteeringuid. Euro on usaldusväärne raha, mis annab välisinvestoritele otsustamisel lisakindlust, mis meie jaoks tähendab uusi töökohti, aktiivsemat majanduselu ja madalamaid intressimäärasid.
Oleme täna olukorras, kus lihtsalt peame tegema karme otsuseid, et püsida valitud kursil – eurokursil. Tulevikule mõeldes ei tohiks see jääda vaid ühekordseks kiireks aktsiooniks, mille abil täita teatud kriteeriume. Vastupidi. Peame kinni haarama võimalusest vaadata ümber kogu senine mõttemaailm.
iii
URMAS KRUUSE, Tartu linnapea, Linnade Liidu juht
