Nüüd siis jõudsid moodsa aja rahvarahutused ka Riiga, kus purjus noored politseiautosid tagurpidi keerasid ja tänavakive lahti kangutasid. Muster oli täpselt samasugune nagu Tallinnas, kuigi põhjus pealtnäha justkui erinev.
Pole ju Riias vaenuvägede okupatsioonisümbolit üldsegi paigast nihutatud, koletislik kuju seisab endiselt üle Daugava, paigas, kuhu Läti Vabariik enne Teist maailmasõda oma Võidusammast kavandas. Sündmused Riias aga tõestavad, et juurteta rahvamassi saab üles keerata ükskõik millisel ettekäändel ja see näitab, et rahutused Balti riikides on tellitud ja rahastatud piiri tagant.
Kui Tallinnas tuli ulatuslik korralagedus ja noortejõukude spontaanne märatsemine ette küllalt ootamatult, siis Riias oli võimalus tegevust rohkem ette näha. Kõik, mis tuleb, oli teada, üles kirjutatud ja netis levitatud. Ometi lasi politsei vanalinna lõhkuda ega ohjanud pätte nii, nagu oleks pidanud.
Kes ikkagi on vastutav Läti pealinnas toimunud jama eest? Kas valitsus ja Seim, kellest rahval on ammu kõrini, korrakaitsjad, kes ei tegutsenud piisavalt otsustavalt, või nn rahumeelse miitingu korraldajad? Kuigi paljud arvavad, et viimased, näitab Eesti kohtukogemus, et korraldajad pääsevad terve nahaga.
Läti Seim saadetakse nüüd laiali nii või teisiti, kuid mis vahet sel on, kas uued valimised tulevad korralised või erakorralised, kui kodanikud oma poliitikakauguses endisi taas tagasi valivad? Mis saab edasi, kui riiki juhivad ainult majandushuvid ja sõpruskondade hämarad kokkulepped?
Kuigi majanduslik olukord pole praegu inimestele kerge, ei tohiks alluda provokatsioonidele, vaid tuleks aru saada, et lõhkumisega ei ehita midagi. Elu Lätis on täna üsna kõhedusttekitav. Ometi on see ju lätlaste kodu, ainuke paik maailmas, mille eest nemad on vastutavad, kellega koos nad peavad kannatama ja kust neil pole ka moraalset pääsu põgeneda. Meie, eestlased, oleme aga nendega kõige sarnasem rahvas maailmas ja me peaksime raskustes aina enam kokku hoidma.
15. jaanuar 2009
