Selle nädala kolmel viimasel päeval on ainulaadne võimalus näha heli-, valgus- ja püroetendust „Tuledes Paunvere”. Palamuse muuseumi õuel tuleb publiku ette lavastus, kus näitlejaid laval näha pole. On ainult hääled, muusika ja valgus. See on koroonaaegne tegelikkus …
„Paunvere Palamuse alevik ja selle lähiümbrus on teada-tuntud eelkõige Lutsu kirjutatud teoste põhjal. Justkui muud midagi poleks siinkandis toimunudki. Maailma ja Eestit puudutanud ajaloosündmused aga jõudsid ka Palamuse-maile, kui pärast 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni Venemaal haaras punakaart Eestis võimu. Ka siin leidis aset väiksemaid kokkupõrkeid punaste toetajate ja eestimeelsete vahel. 1918. aasta 23. veebruaril, Eesti seisukohast peaaegu tähtsusetut seika on meenutanud oma kirjalikes mälestustes koduloouurija Johannes Paju, kes ise sel ajal Palamuse kihelkonnakoolis õppis. Nõukaajal kirjapanduna oli see küll pisut teistsuguse rõhuasetusega.
Siiski võib arvata, et ärevad hetked valdasid kohaliku rahva meeli ka siinkandis. Mõningad tegelased käesolevas lavastuses on reaalsed, mõned välja mõeldud,“ nii seisab kirjas etendust kirjeldavas tekstis.
Sobib ka nõrganärvilistele
„Säärasel moel pole etendusi Eestis varem tehtud,“ ütleb lavastuse autor Janek Varblas ja lisab: „Kuigi kasutatakse ka pürotehnilisi efekte, pole kindlasti tegemist ilutulestikuga, kõik paugud on ikka põhjendatud. Nii et nõrganärvilistele võib öelda, et ülearu suurt lärmi nüüd ka ei tehta. Kõik dialoogid ja helid on eelnevalt salvestatud ja etenduse käiku aitab vaatajal jälgida valgus.“
Õnneks pole viirus kavandatud teatriplaane segi löönud, sest selliselt ongi lavastus plaanitud. „Selle nädala lõpul esietenduva loo tegevus viib vaataja 1918. aasta veebruarikuisesse Palamusele, kus sündmused hakkavad arenema iseseisvuse väljakuulutamise eel, kui punakaart on haaranud Eestis võimu. Ka Palamuse ei jää sellest puutumata. Kohalikel talumeestel tekib plaan koguda kokku usaldatavaid ümbruskonna mehi nii punakaardile kui ka lähenevatele sakslastele vastuhakuks. Eemale ei jää sellest ka Palamuse koolmeister oma pruudiga,“ selgitab Janek Varblas.
Oma hääle on lavastusele andnud Karol Kuntsel, Helgur Rosenthal, Kristo Toots, Maria Taimre-Varres, Hannes Kaljujärv, paljud harrastajad ning Ardo Ran Varres. Viimane on kirjutanud loole ka originaalmuusika.
Helilooja ja helirežii Ardo Ran Varres: „Saades Janekilt kutse tulla osalema etenduses, ei saanud alguses aru, et mida minult üldse tahetakse. Aga kui olin stsenaariumi läbi lugenud, siis andis see kindlustunde, et on tubli tükk ja koostöös Janekiga sujus lõpuks kõik.
Lähenemine kinolik
Teos on väga ainulaadne ja lähenemine kinolik. Esimest korda Eestis on võimalik kogeda vabas õhus kuuldemängu. Idee iseenesest on olnud päevakorral juba aastaid ja ajastus on kummaliselt ajakohane. Praeguse ajastu märk. Tegemise protsess on kestnud mitmeid kuid ja et osa võtsid nii professionaalsed näitlejad kui ka amatöörid, siis tegemine oli väga põnev, lõbus ja vaheldusrikas.“
„On selline ütlemine, et kunst on kunst ja elu väga ei mõjuta, siis Palamuse on koht, kus kunst ikka väga mõjutab kogu kohalikku elu. Ja see etendus annab Palamusele hoopis teise rakursi ja uue nägemuse,” on helilooja kindel. „Seotus Palamuse ja Paunverega on üsna otsene, sest olen loonud muusika balletile „Kevade” ja kooliajal sai isegi mängitud Tootsi,“ tunnistab Varres.
Nii lavastuse autor kui ka helilooja annavad vaatajale soovituseks enne etendust kasvõi korraks mõtiskleda, millise ajastuga oli tegemist, milline ajalooline hetk valitses. Mäng käis ikka elu ja surma peale. Seda enam, et tegemist on päriselt toimunud sündmustega.
Etendus on üks osa toimuvatest Paunvere päevadest, kus päeval saab igal täis- ja pooltunnil näha stseene „Kevadest“ ja korraldatakse giidituure nii muuseumis kui ka alevis.
ULVI TAMM
