Suur Paunvere väljanäitus ja laat, seekord järjekorranumbriga 22 tuleb igal aastal oma headuses ja suuruses. Väsimusemärke pole siiani ja kõik, kes kord väljanäitusel käinud, teavad, et just see on viis suvi ära saata ja sügis vastu võtta. Jõgeva valla arendus- ja ettevõtlusspetsialist Reelika Kivimurd, kes on suurt laata korraldanud aastast 2003, andis veel enne suurt pidu aimu, mis toimuma hakkab.
Kuidas seletada Paunvere väljanäituse fenomeni?
Olen Paunvere väljanäitust korraldanud aastast 2003. Suheldes erinevate laadakorraldajatega, siis on räägitud tagasilöökidest, kus rahvast ja kauplejaid jääb vähemaks. Mina ei saa selle üle kurta. Igal aastal kauplejate ja külastajate hulk kasvab. Ka tagasiside on hea. Ma arvan, et fenomeniks on Palamuse ise. Idee autorid Olev Jaksi ja Georg Pelisaar käisid omal ajal selle idee õigel ajal välja ja põimisid selle Palamusega.
Kas veel on ruumi laienemiseks?
Piir on ees. Võiks ju minna alevist välja, aga siis liigume parkla territooriumile ning autosid poleks kuhugi panna. Palamuse ei ole paraku kummist.
Kuidas Paunvere väljanäitus on 16 aastaga arenenud?
Kauplejate arv on kolmekordistunud, kaubavalik on laienenud. Ise messidel käies märkan huvitavaid tegijaid ja kutsun neid Palamusele. Meeskond on väga oluline ja see on meil stabiilne. Püüame keskenduda kõigile: lastele, täiskasvanutele. Oleme juurde lisanud ka lastehoiu, et oleks, kuhu lapsi jätta.
Kui suur meeskond teil on?
Laadapäeval hommikust õhtuni on ametis sadakond inimest: on kultuuri, parkimisega ja paberimajandusega seotud inimesed.
Kuidas nii suurt meeskonda juhtida?
Meil on valdkonnad ära jagatud ja me ei sekku üksteise asjadesse. Usaldame üksteist täielikult. Olen alati arvanud, et need on fanaatikud, kes seda teevad. Kui kord sõrme annad, siis lähed üleni. Meiega liituvad juba ka meie lapsed.
Kui pikk ettevalmistusprotsess on?
Aasta. Nii kui üks laat lõpeb, algab uue ettevalmistus. Paneme paika kuupäevad, lepime kokku esinejate ja meeskonnaga, siis reklaam ja programm. Lisaks mõtleme, mida muuta. Intensiivsem tegemine algab juunis, viimane kuu on kõige intensiivsem. Päev enne laata ei maga öösel meist keegi. Siis tuleb 1000 kauplejat Palamusele ära paigutada. Lisaks viimased kokkulepped ja muudatused. Nüüdki lähen öösel välja kauplejaid vastu võtma.
Kas kauplejad lepivad juba uueks aastaks kõik kokku?
Nad tahaksid, aga me ei tee seda. Uuesti hakkame nendega tegelema järgmise aasta augustis. Ütleme neile küll uue laada toimumisaja ning hinnakirjadki tulevad aasta algul, aga registreerime augustis. Mitu aastat ei ole me tõstnud müügikoha hindu, tahame, et ka väike käsitööline saaks end näidata. Samal põhjusel pole me ka piletihinda tõstnud.
Tuleme Palamuselt ära. Oled Sa sünnilt jõgevalane?
Olen pärit Puurmanist. Lõpetasin Puurmani keskkooli, seejärel siirdusin Tartusse Maaülikooli ja pärast seda kolisin Palamusele, sest ema tuli sinna. Seejärel sain Palamuse valda praktikale ning hiljem tööle.
Mida Sa õppisid?
Maakorraldust. Palamuse vallas töötasin maakorraldajana ühe aasta. See oli periood, kus maid ja metsi erastati. Toonane vallavanem Urmas Astel pakkus mulle võimalust jääda tööle arendusspetsialistina. Siis hakkasid europrojektid ja taotlused tulema, hiljem lisandus Paunvere väljanäitus.
Kas tagasitulek oli Su jaoks lihtne?
Jah, ma ei ole seda kordagi kahetsenud. Suurlinn ei ole mind kunagi tõmmanud.
Palamusega seostub „Kevade”. Kellega Sa ennast samastad?
Ma arvan, et Teelega. Olen pealtnäha leebe, aga sisemiselt mässan. Olen püsimatu hing, kes tahaks kogu aeg midagi teha. Mulle meeldib olla virvarris.
Kas virvarr pole Sind poliitikasse suunanud?
Ma ei kipu üldse poliitikasse. Kuigi iga kord kui valimised tulevad, saan pakkumisi. See hakkaks paratamatult mõjutama mu tööd, aga ma armastan seda, mida teen. Mu tööpõld on nii lai ja ma ei taha seda poliitikaga ära segada.
Mis Su igapäevatöö siis on?
Olen Jõgeva valla arendus- ja ettevõtlusspetsialist. Tegelen taotluste ja projektidega. Aitan suur- ja väikeettevõtjatel teha projektitaotlusi, korraldada üritusi ja kooskäimisi. Lisaks ürituste pool: Paunvere väljanäitus, Jõgeva linnapäevad.
Kuidas meie ettevõtjatel läheb?
Ma arvan, et väga hästi. Taotluste osas on nad järjest julgemaks läinud. Mulle meeldib, et koostööd tehakse ja on aru saadud, et see on võti.
Milles meie maakonna tugevus seisneb?
Ma arvan, et järjepidevuses. Üritused on stabiilsed ja tase pole alla läinud. Inimesed teavad, mida oodata. Ka meie enda ettevõtjate jaoks on see koht, kus end näidata, tooteid tutvustada ja uusi kontakte saada.
Kuidas Palamusel läheb?
Nüüdseks hakkavad inimesed esimesest šokist üle saama. Haldusreform oli inimeste jaoks pettumus. Kardeti ja Jõgeva suhtes oli teatud vastuseis. Oli hirm, et ehk Palamuse siis ei ole enam Palamuse. Aga asjad on paika loksunud ja elu läheb edasi. Meil on muuseum, kool, palju noori ja lasteaed, mida küll algul palju kiruti, aga nüüd tuuakse heaks näiteks. Meil on kõik olemas.
Kõrval on Kuremaa. Kuidas läbisaamine võrreldes haldusreformiga muutunud on?
Kuremaal on Küüslaugufestival nüüd juba kolm aastat olnud. Ivar Vinkmanniga kutsuti meid punti, et võtaksime endale kauplejate poole. Olime rõõmuga nõus. See on teistmoodi kui Paunvere: 200 kauplejat ja teistsugune ülesehitus kui meil.
Enne haldusreformi käisime Kuremaaga läbi, aga mitte nii palju. Nüüd on rohkem meie-tunnet. Teeme palju koostööd.
Millega Sa vaba aega sisustad?
Vaba aja võtavad suuresti ära mu kaks tütart. Aga naudin teatris ja kontserdil käimist. Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud rattasõidu, mõnikord sõidan korraga 50 kilomeetrit, see on hea pingemaandaja.
Kust spordipisik tuli?
Liiga palju oli korraga tööd ja tundsin, et vaim ei pea enam vastu. Rattasõit tuli Soomes venna juures puhates. Seal on suurepärased rajad, sõitsin igal õhtul rattaga, et mõtted eemale saada.
Su tütred on samuti spordipisikusse nakatunud?
Mulle väga meeldib see. Noorem tütar Kertu avastas enda jaoks kaks aastat tagasi korvpalli, kui Anneli Plaado hakkas sellega tegelema. Enne oli ta ujuja, aga kui korvpall tuli, siis tema jaoks on see kõige olulisem. Mõlemad jooksevad ja teevad kergejõustikku. Olen neid püüdnud kõikjale kaasa võtta, et nad oleksid virvarri sees. Üks päev meenutasin, et nad on sünnist saadik kõikjal kaasas olnud. Vanem tütar oli kolmenädalane, kui ta Paunvere väljanäitusel kaasas oli. Arvan, et kui nad kogu aeg selle sees on, saavad neistki aktivistid.
Võtavad nad ühel hetkel Paunvere üle?
Arvan jah (naerab). Noorem on juba pundis, ta aitab kohapeal koristada, ühtlasi on ta juba Küüslaugufestivalil abis.
Jäävad ka nemad Palamusele?
Ühel hetkel tundsin, et võiks edasi liikuda. Arvasin, et olen liiga kauaks ühte kohta jäänud. Rääkisin sellest ka tütardega ja praegu on kindel ei. Mul on hea tugigrupp, kellega tean, et mu lastel on turvaline ja paik on turvaline, mul polegi muud vaja. Näen, et nad on siiakanti jääjad.
Kelleks Sa saada tahtsid?
Ämmaemandaks. Oleksingi läinud, aga siis, kui ülikooli läksin, võeti üle aasta inimesi vastu ja just too aasta vastuvõttu ei toimunud. Maakorraldajaks ma kindlasti saada ei tahtnud. Sain sisse ka Tallinna ülikooli pedagoogilise seminari noorsootöö erialale, aga kuna ma ei tahtnud Tallinna minna, siis valisin Tartu. Ainus koht, kuhu proovisin, oli Maaülikool. See polnud üldse minu eriala.
Oled Sa mõelnud, mis juhtunuks kui Sa siiski valinuks Tallinna?
Mu hea lapsepõlvesõbranna elab Tallinnas. Tal on oma raamatupidamis- ja juriidikafirma. Oleksin seal temaga koos. Seda, mida ma praegu teen, kindlasti poleks. Ülikooli ajal käisin pool aastat vahetusprogrammiga Ameerikas. Töötasin seal lastelaagris ürituste korraldaja, ratsatreeneri ja vetelpäästjana. Mingi hetk plaanisin vaadata, mis kaugemal on. Aga Urmas Asteli pakkumine tuli nii õigel hetkel. Mulle hakkas see kohe meeldima ja koostöö sujus.
Meeldib Sulle reisida?
Väga. Perereise teen lastega soojale maale, aga põhiliselt on olnud tööreise Ukrainasse, Ungarisse, Poola, Lätti ja Leetu, nüüd Moldovasse. Sõbrannadega plaanime Gruusiat avastama minna. Reisiksin vist igal vabal hetkel.
Mida Sa neilt reisidelt kaasa oled võtnud?
Need avardavad silmaringi. Hommikuti kui teised veel magavad, lähen linnatuurile. Mulle meeldib inimesi vaadelda: vahepeal istun lihtsalt väljas ja jälgin. Mulle meeldib, et Eestit teatakse e-riigi, Skype´i ja meie tublide inimeste poolest.
Räägid neile Paunverest ka?
Olen lausa nii nahaalne, et kus iganes käin, poetan flaiereid kõikjale. Ma ei tea, kas sealt külastajaid tuleb. Soomes küll teatakse, oleme lausa mitmel messil käinud, kus Paunverest räägime.
Mainisid, et ärkad vara.
Olen täiesti hommikuinimene. Ärkan igal hommikul 5.30. Kui on puhkuse aeg, sõidan rattaga või kõnnin. Tööajal on see aeg iseendale: loen uudiseid, vastan esimestele meilidele, siis kodused toimetused.
Kas Sa läbipõlemist ei karda?
Põlesin kaks aastat tagasi läbi. Võtsin enda jaoks kaheks nädalaks aja maha.
Kui ränk see oli?
Lõpetasin haiglas. Võtsin nii palju tööd, et füüsiline pool ütles üles.
Kuidas Sa end nüüd hoiad?
Vahel mõtlen, et olen liiga kohusetundlik. Minu jaoks ei lõpe tööpäev kell 17 ja siis arvutikaas kukub. Kui tean, et asjad on vaja ära teha, siis teengi need ära. Nüüd püüan töö mahutada ikka tööaja sisse. Midagi ei juhtu, kui jääbki kohe tegemata. Siis avastasingi enda jaoks spordi.
Mida Sa tütardele oma elust õpetad?
Olin enne nende suhtes hästi nõudlik ja alla „viie“ ei aktsepteerinud. Nägin vanema tütre pealt, et ta tuli koju ja aina õppis. Sõbranna tõi mu mõistusele ja ütles, et numbrit ei pea taga ajama. Ka mu enda läbipõlemine tõi mu mõistusele. Ütlesin neile, et võib lõdvemalt võtta. Hinded on neil endiselt väga head, aga tampimist ei ole. Enda tervis on kõige olulisem.
Kuidas Sa endale ebaõnnestumised selgeks tegid?
Kapseldun kohe endasse ega jaga emotsioone. See on viga, et sissepoole elan. Analüüsin, mis võinuks minna teisiti või miks nii läks. Pigem võiks kellegagi maha istuda ja rääkida. Ilmselt oli see põhjus, miks tookord läbi põlesin.
Nüüd hoiad end?
Julgen öelda rohkem ei. Varem läksin iga ideega kaasa ja kahmasin liiga palju üritusi. Siis oli aeg, mil vallad liitusid ja püüdsin endast ikka kõik anda. Nüüd on lihtsam öelda ei.
Mis tunde see tekitab?
Väga hea! Tuleb õppida endale kindlaks jääma. Kui näed, et üle oma varju hüpata ei jõua, siis tulebki öelda ei.
Kas on midagi, mida kahetsed?
Mul on kahju, et mul ei ole sõprade ja lapsepõlvesõprade jaoks aega, aga olen elanud nii, et kahetsusi ei tekiks.
ELULUGU
REELIKA KIVIMURD
Sündinud 24. veebruaril 1980 Puurmanis
Haridus:
1998–2003 Tartu Maaülikool, bakalaureusekraad, maakorraldus
1986–1998 Puurmani keskkool
Töö:
2018 – … Jõgeva vallavalitsus – arendus- ja ettevõtlusspetsialist
2004–2017 Palamuse vallavalitsus – arendusspetsialist
2017–2018 MTÜ Jõgevamaa Põllumeeste Liit – vabatahtlik
201 –2018 Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu MTÜ hindamiskomisjoni liige
KERTTU-KADI VANAMB
