Rakvere teatris esietendus 2. novembril tükk, mis Jõgevamaa teatrisõbrale kindlasti huvi pakub: Urmas Lennuki kirjutatud-lavastatud „Paunvere poiste igavene kevade” interpreteerib ju taas meie Lutsu. Tuleval reedel on Rakvere teater värske tükiga Jõgeval.
Lutsu algtekstide põhjal on nii palju uusloomingut produtseeritud, et mõnikord tahaks öelda, et jätke see vana Oskar ükskord rahule! „Paunvere poiste igavese kevade” puhul tuleb aga tunnistada: Lennuk on tükati lutsum kui Luts ise. Ta tõuseb Lutsu loodud maastikult õhku nagu lennuk või nagu hiidputukas ning sooritab selle kohal julgeid piruette.
Vahepeal maandub Lennuk ka Lutsu maastikule, st naaseb Lutsu loodud teksti juurde, ent kuna vaataja aju on Kiire, Tootsi, Arno, Teele ja teised tegelased juba Lennuki omadeks ümber kodeerinud, asetub dialoog hoopis teise konteksti. Aga see ei häiri, vaid pakub intellektuaalset lõbu. See pole labane nüüdisajastamine, et võtan aga klassikalise loo tegelased, pistan praegustesse oludesse ja topin paar päevakajalist lööklauset suhu. Ei, Lennuk on lisanud Lutsu tegelastele inimlikke dimensioone ja sellest tulenevalt rullubki lahti teistsugune lugu.
Hullult eestlaslik lugu
Kõige rohkem, tundub, on Lennukil südamel olnud Kiir, kes Lutsul üheplaaniliselt negatiivseks jääb. Lennuk pakub Kiire kaebamiskirele loogilise seletuse: too võitleb kaevates enda arust õigluse eest. Lennuk on kirjutanud ka suurepärase stseeni, milles Kiir Teelele armastust avaldab ja mis paneb vaataja hetkeks uskuma, et need kaks võiksidki paari minna. Igatahes on Lennuki Kiir märksa huvitavam ja mitmeplaanilisem kui Lutsu oma.
Sellele, et „Kevade” tegelased on nagu eri tüüpi eestlaste koondkujud, on paljud uurijad tähelepanu juhtinud. Neile tuginedes on hea n-ö rahvusnarratiivi üles ehitada. „Paunvere poisse” vaadates tabad ikka ja jälle, et see, mida lavalt näidatakse, on nii hullult eestlaslik. Kord paneb see mõnusalt muigama, kord ohkama. „Paunvere poisse” vaadates ongi peaaegu kogu aeg naljakas, aga samal ajal kriibib miski hinge ka. Ning aju peab pidevalt valvel olema, et mõnd nutikat seost või viiteid teistele tüvitekstidele mitte maha magada. Mulle meeldib, kui mind teatris sellisesse seisundisse viiakse.
Palusin oma mõtetele toeks ka Urmas Lennuki selgitusi. E-posti teel. Lennuk kirjutas, et Lutsu viieosalise romaanisarja puhul paelus teda see inimese eluringi kokkuvõttev üldistus – kevad, suvi, sügis…
„Mõnes mõttes on olemas suur sarnasus A. H. Tammsaare ja Lutsu vahel. Mõlema autori romaanisarjad algavad lapsepõlvest ja kulgevad läbi elu ning aja. Lutsu tegelaste ring on lihtsalt konkreetsem,” kirjutas Lennuk ja lisas, et Luts on tabanud oma tegelastega mingit meile, eestlastele omast üldistust. Igal rahval on omad tüvitekstid, mis on läbi aastakümnete kandunud ja kestnud. Ikka on ju hea mõelda sellele, kes ja millised me eestlastena oleme. Venelased ega sakslased seda meie eest tegema ei tule.
Urmas Lennuki sõnul on tuntud tegelastele hea lugu üles ehitada, sest nad on ju kõik nagu meie ühised sugulased. Kes siis ei teaks Arnot, Tootsi, Teelet, Kiirt. Kõik me teame! Aga tegelikult pole enamik meist juba aastaid Lutsu teoseid kätte võtnud ega lugenud. Tuntud tegelaste puhul on alati põnev see, et ei pea hakkama neid enam vaatajale tutvustama ja saab nendega kohe mängima asuda. Saab hakata tegelema tegelaste nende külgedega, mis sageli on varjule jäänud ja anda uusi võimalusi nende mõistmiseks.
„Paunvere poistest” võib, nagu eelpool märgitud, leida päris palju tsitaate teistest tuntud tekstidest.
„Luts on loonud väga tugeva üldistuse millestki, mida saab nimetada eluks. Ta on väga eluline kirjanik. Tsitaadid, mida oleme kasutanud „Paunvere poiste igaveses kevades”, on ikka selleks, et seda üldistust võimendada. Lõpuks ei pea ju üks autor kogu maailma üksinda kokku võtma. Ka Lutsu ennast inspireerisid ja julgustasid austria kirjaniku Peter Rossegeri autobiograafilised teosed,” selgitas Lennuk.
„Paunvere poisse” kirjutama ja lavastama innustas teda ka Rakvere teatri trupi suurepärane seis.
Laval kollane lillevaip
„Rakvere Teatri trupp on praegu oma parimas loomingulises vormis. Patt oleks neid mitte kasutada. Nad vajaksid kõik juba kasvavaid rolle. Ja Lutsu üldistus sobis jälle nendega väga hästi. See on lihtsalt kahe õnneliku fenomeni kokkusattumine. Teatris peakski rohkem selliseid asju jälgima. See annab ka vaatajatele võimaluse näha õnnelikke ja rõõmuga ansamblisse tiksuvaid näitlejaid,” kirjutas Lennuk.
„Paunvere poiste” olulisteks märksõnadeks on veel tervet lava kattev kollane lillevaip (äkki on see viide „Kevade” esmatrüki esikaanele, mida kaunistas kollane varsakabi ehk konnakapsas?) ja lavastuse meestegelastest ajuti moodustuv bänd.
„Kui tekst hakkas mingit kuju võtma, tundus, et seda toetaks väga hästi elav muusika. Küsisin näitlejatelt, kas nad oleks valmis bändi tegema. Nad olid vägagi valmis! Tegelikult see mitmekülgsus ka rikastab näitlejat ja hoiab neid heas mõttes vormis, kui nad saavad ennast mitmel eri viisil töös hoida,” märkis Urmas Lennuk.
Lavastuse muusikaliste kujundajate Kulno Malva ja Kristjan Priksiga oli ta korra juba väga head koostööd teinud – „Vai-vai vaese Vargamäe” lavastamisel Ugalas. Malva muusika on selline heas mõttes kummitav ja eestlaslikult meloodiline, Priks on jälle suurte kogemustega bändide elluvedaja ja elushoidja. Huvitav, kas bänd Paunvere Poisid kunagi ka väljaspool lavastust üles astub?
Jõgeva publik saab harva oma kodulinnas vaid kuu aega tagasi esietendunud kutselise teatri lavastust vaadata. Küsisin Lennukilt, kas „Paunvere poiste” kiire Jõgevale tulek oli eesmärk omaette.
„Jõgeva inimesed on osa Eestist,” vastas lavastaja. „Kui me oleme Eesti teater, siis on meil ju lausa loominguline kohustus mängida Eesti asju võimalikult paljudele Eesti vaatajatele. Rändteatrina on Rakvere teatril see kogemus olemas ja kindlasti on aus tuua Lutsu looming ka kõigepealt Lutsu nii palju inspireerinud kodukanti. Pole vist Eestis inimest, kes ei oskaks Lutsu Jõgevamaale paigutada.”
„Paunvere poiste igavene kevade”
- Rakvere teatri lavastus
- Autor ja lavastaja Urmas Lennuk
- Kunstnik Kristjan Suits, muusika Kulno Malva ja Kristjan Priks, liikumine Rauno Zubki ja valgus Märt Sell
- Osades Imre Õunapuu, Margus Grosnõi, Madis Mäeorg, Tarvo Sõmer, Märten Matsu, Tarmo Tagamets, Liisa Aibel, Silja Miks ja Vootele Ruusmaa
- Esietendus 2. novembril 2018
- RIINA MÄGI
