Naabrinaine laskis õhtul hilja koera välja ja mõistatas, mis paugud need on? Aga minu välikamin paugutab, isegi ehmusin, kui esimest miniplahvatust kuulsin! Juhtus see aga nii.
Sügisel jõudsin enamiku alla sadanud lehevaibast ära riisuda, vaid vana lopsaka hobukastani eelmise suve toodangu jätsin puutumata. Sest üüratut hulka kastanimune ei osanud nagu kuskile sokutada. Selle kevade hästi soojal meeltmööda päeval tuli asi ette võtta, krabistada kokku pruuniks tõmbunud, talvega hapraks muutunud lehed ja täie jõuga kraapida rehaga rikkalikku “munatoodangut”. Osa oli end jõudnud juba poolenisti mulda istutada ja idudki kasvatada! Kõik sai veetud maakividest välikaminasse, kust hakkasid kostma niisugused paugud, nagu avataks gaasi all limonaadipudeleid….
Eks see protsess meenutanud ka popkorni ehk plaksumaisi valmistamist? Vast annab füüsikaliselt ka samuti põhjendada? Popkorni õige tegemise korral “hüppavat” maisiterad peaaegu üheaegselt lahti. Hea muidugi, et kõik kastanimunad korraga ei plahvatanud, ikka teatud mõõdukate ajavahemike järel! Muidu oleks nii tugev lööklaine tekkinud, et koldegi laiali paisanud?
Mis popkorni puutub, siis oma ammust katset mäletan nii, et osa maisiteri jäidki popkorniks muutumata, saanud aga kuumust, muutusid veel kõvemaks ja hambale pealehakkamatuks? No minu “katse” puhul ei oma see üldsegi tähtsust, kas kõik kastanimunad ikka pauku teevad, eks eesmärk on jõuda algaineteni, tuhaks muutuda!
On meelde jäänud, et kastanimunadega saavat hobuste köha ravida; aga pole meil enam hobuseid, juba 30 aastat. Mõned taimetargad leotavad kastanimune viinas ja määrivad sellega liigeseid. Aga palju sinna neid kulub? Lugesin, et ka õitega võib nii teha ja leotisega määrida siis valutavaid kohti. Ongi kaval, tuleb tülikaid mune vähem! Üks kastanimuna taskus toovat õnne, aga piisab ühest!
Vanarahvas on kastani vilju ka tõrudeks ja õunteks ristinud, kuidas kuskil tavaks. Neid võib ka riide sees hoida probleemse koha vastas, et tervistuda…
Paukudega seostub väljend “paukherned”. Alles nüüd saan teada, et need on pürotehnilised asjandused, mille vastu poisid eriti huvi ei tunne, pidi peetama titelikeks…
Varematel aegadel olen kastanialuse materjali lihtsalt hunnikusse jätnud, kust ka puulapsi on tulnud; naabrimees mõni aasta tagasi istutas neid mändide kõrvale. Ei ole kerge tulevastel põlvedel, kui peavad mitme hobukastani produktsiooni koristama! Paukherneid ma ostma aga ei pea, mul jätkub põletamist kolmeks päevaks! Kamin on kolm päeva rakkes, jätkub valget mõnusat tossu ja tegusaid laksatusi…
Minu 86-aastase naabrinaisega juhtus säärane lugu. Tõi poest kilo räime, niikaua, kui riideid vahetas, et siis puhastama tulla, oli kilekott koos kaladega koridorist kadunud …
Vares ei maganud, võttis oma emakohust väga tõsiselt, sest vaevalt, et ta need üksi ära sõi…
i
EHA NÕMM
