Tartu Vilde Teater mängib oma residentsis Staadioni tänaval, endises psühhoneuroloogiahaigla majas haaravat, aga ka veidi painajalikku lavalugu “Patukahetseja”, mille seadis Isaac Bashevis Singeri romaani järgi lavale Jüri Kaldmaa. Esietendus oli 2. aprillil.
Loo peategelane Josef Šapiro, moodsate vaadetega ärimees, elab nooruses Ameerikas, kus naudib elu selle hüvede ja pahedega täiel rinnal. Ta pidutseb ning prassib meeleldi ja sageli, oma naise (!) õhutusel hakkab endale ka armukesi soetama. Selline nii-öelda vaba elu, kus moraalinorme naeruväärseiks peetakse, hakkab juudi rahvusest mehele aga pikkamisi vastu.
Viimaseks piisaks karikas on seik, mil talle armukese käitumine nii vastu hakkab, et ta temaga enam voodit jagada ei suuda. Otsustanud keset ööd koju naasta ja edaspidi korralikku pereelu elada, näeb ta aga oma naise magamistoast tolle armukest minema hiilivat…
Vabast maailmast pühale maale
Mees pakib kohvri ja suundub pikemalt mõtlemata lennujaama, et jätta igaveseks maha see maailm, mis on tema silmis vaid bordell ja tapamaja. Ta sõidab Iisraeli, et leida oma juudi juured ning alustada uskliku ja vaga mehena uut elu.
Loomulikult pole meeleparandus, oma seniste vigade tunnistamine ja uueks inimeseks saamine lihtne kellelegi meist, samuti mitte Josef Šapirole.
Kord annab mees järele Heale Tungile, keda mängib Aire Pajur, kord saab mehe üle võimust Kuri Tung (Ursula Noor). Askeetlusest ja palvetamise juurest korduvalt tagasi pattu langedes viivad piinavad siseheitlused mehe korduvalt meeleheitele, kuid ta ei murdu ning võib kahetunnise dialoogi järel iseenda ja ümbritseva maailmaga kinnitada: “Minust ei saa enam kunagi sellist inimest, kes ma olin varem.”
Leidlik lavastus
“Kalle Kasemaa poolt jidishi keelest tõlgitud Isaac Bashevis Singeri raamat “Saatan Gorais. Patukahetseja” ilmus nobelistide sarjas eesti keeles 1995. aastal, kuid minu teada ei ole seda keegi varem Eestis lavale toonud. Singerit mängiti 2002. ja 2003. aastal Ugalas. See oli muusikal “Deemon ja ingel”, mis põhineb jutustusel “Jentl —ješiva poiss” ja selle lavastas Mihhail Tšumatšenko,” rääkis “Patukahetseja” Vilde Teatris dramatiseerinud, lavastanud ja muusikaliselt kujundanud Jüri Kaldmaa.
Tema sõnul on põhjus, miks meil Singerit nii vähe mängitakse, lihtne — romaanist tuleb teha dramatiseering, sest tegemist ongi eelkõige romaanikirjanikuga. Kaldmaa tunnistas, et see töö oli talle paras pähkel.
Kahtlemata vääris aga see mäng küünlaid. Publikut raputav, köitev ja leidlik lavastus, kus etendavad kõige muu kõrval üliolulist rolli nii muusika kui valgustus (viimatimainitu Aare Viderilt) on otsast lõpuni täiuslik. Kõlab küll suureliselt, aga nii see tõepoolest vaataja silmis on.
“Mõistagi on juutluse teema eestlastele suhteliselt võõras, kuid “Patukahetseja” on kindlasti üldinimlik lugu,” kinnitas lavastaja.
Paduandekad näitlejad
Vanemat Josef Šapirot kehastab Matti Linno, nooremat aga külalisena Rein Annuk Tabivere Harrastusteatrist.
Pärimisele, miks just Rein, vastas Jüri Kaldmaa pikemalt.
“Alguses pidi seda osa mängima kogenud “vildekas” Erlend Kollom, aga et temast sügisel Tabivere Vabaajakeskuse juhataja sai, oli ta loobuma sunnitud. Ja esimene mõte oli, et tüki päästab nüüd ainult Rein. Olen teda näinud nii Raudsepa, Lutsu kui Koidula näidendites ja minu arvates on ta Tabivere Harrastusteatri kuld- ja raudvara, nende üks paremaid, kui mitte parim.”
Nii selle kui teiste osatäitjate valik on tõepoolest sada protsenti õnnestunud. Rein Annuk tuleb näitlejana auga välja nii vaimselt kui ka füüsiliselt raskest katsumusest, Matti Linno kui “vildekate” tuntud tegija on nii mängult kui imidzhilt stiilipuhas.
Kallutagu peategelast endale järele andma Kuri Tung või Hea Tung ehk Ursula Noor või Aire Pajur, on näitlejannade mäng nii sisendav, et pisut õudne hakkab. Priscilla Tess Pauskari kehastuses on nii “pesuehtne” vabade elukommetega ehk “moodne” naine, et see sisult raskes tükis lustaka äratundmisrõõmu esile kutsub. Aga kui lavale jõuab Saara, keda mängib Anni Luud, võib publik kogeda: selleks, et anda edasi tõelises, vanu kombeid austavas juudi peres üles kasvanud tüdruku eneseuhkust, väärikust ja rikkumata ilu, pole tarvis palju rääkida ega liikuda. Piisab kõnekatest silmadest ja sisemisest veendumusest, mida näitleja näoilme täiuslikult peegeldab.
Naisnäitlejaid ei sega oma keerulistesse osadesse sisse elamast seegi, et nad lisaks ka episoodilisi rolle teevad.
Jüri Kaldmaa sõnul on ta ka ise näitlejatega väga rahul ja tänulik, et nad nii raske koorma oma leivatöö kõrvalt kanda on võtnud.
Kahtlemata on etenduses üsna oluline roll ruumilgi, kus seda mängitakse. Kes usub, et nende seinte vahele, mis omal ajal nii palju hingehäda näinud, midagi sellest kõigest talletunud on, ja kes tunneb, et seda ängi taluda ei suuda, jätku Staadioni tänavale minemata. Mõned näitlejad on tunnistanud, et aduvad selle maja painajalikku aurat igal etendusel jälle ja korduvalt.
Vilde Teater mängib “Patukahetsejat” veel nii aprillis kui mais ja võrdlemisi sageli, sest saal ei mahuta korraga kuigi palju publikut. Etendus on kavas näiteks nii täna kui laupäeva, 16. aprilli õhtul kell 19. Kogu mängukava on aga nähtaval teatri koduleheküljel www.vildeteater.ee
i
KAIE NÕLVAK
