Umbes kuu aja pärast jõuab Eesti Vabariigil kätte tähelepanuväärne tähtpäev: 27. märtsil võime tähistada priiuse põlistumise päeva. See on erakordne päev, mil meie praegune iseseisvusaeg saab kestuselt pikemaks, kui oli eelmine vabaduseperiood 1918 kuni 1940. Eesti enesetunnetuse jaoks võib selles näha ka murdepäeva: alates 27. märtsist on nii, et põhiline osa Eesti vabadusest on möödunud iseseisvuse taastanud Eestis, mitte enam sõjaeelses vabariigis.
Võiks vastata, et nii palju, kui Eestis on erinevaid inimesi, on ka erinevaid vaateid Eestile. Mõned arvavad, et meil läheb väga halvasti ja halvemini ei olegi kunagi läinud. Teised arvavad, et Eestil ei ole kunagi nii head olukorda olnud, ei rahva jõukuse ega turvaliste rahvusvaheliste suhete poolest./…/
Objektiivne tegelikkus ja subjektiivne taju on harva olnud üksüheses vastavuses. Kuid harva on nad teineteisest sel määral lahku läinud nagu viimastel aastatel. Ja seda mitte ainult Eestis./…/
95-aastane Eesti Vabariik kuulub kindlasti maailma kõige edukamate riikide hulka. Eestil on rahvusvahelist autoriteeti rohkem kui kunagi varem. See on saavutus, mille üle meie rahvas võib olla uhke. Selle saavutuse on taganud meie kaasmaalaste töö ja visadus — meie majandus on korras, meie riigi rahandus on heas korras. Oleme kriisist kosunud kiiremini, kui oskasime loota – Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud Euroopa üks kiiremaid./…/
Rahvaloendus andis meile teadmise, et ligemale 25 tuhat Eestis elavat inimest käib välismaal tööl. Mul on kahju nendest peredest, eriti lastest, kes peavad oma ema või isa pikalt koju ootama. Ma usun, et paljud neist leiavad ühel päeval tasuva töö ka kodumaal, et pere saaks taas koos olla.
Kuid veelgi raskem on olukord siis, kui vanem või vanemad on sootuks tööta. Õnneks on töötus Eestis oluliselt vähenenud, eriti noorte seas. Nendest noortest, kes veel aasta tagasi määratlesid end töötuna, on iga kolmas nüüdseks leidnud töö./…/
Ma olen nõus kriitikaga, et riik ja omavalitsused ei ole jõudnud paljudeni, kes abi tõesti vajaksid. Aga ma ei ole nõus üldistava väitega, et võimulolijad mõtlevad üksnes enda heaolule./…/
Filosoofiadoktor Indrek Treufeldt kirjutas Postimehes, et Eesti ajakirjandus armub teatud kindlatesse mõttekäikudesse, alternatiivseid käsitlusi aga naeruvääristatakse. Ka mulle tundub, et liialt sageli on ajakirjandus probleemi ilmnedes koheselt valinud poole ning heitnud kõrvale faktid või tõlgendused, mis võiksid muuta kuvandit, mida kinnisilmselt tahetakse kinnistada.
Lihtne on öelda: poliitika, aga kindlasti ka ajakirjandus ja õiguskaitse ei pea mitte ainult olema aus, vaid ka näima aus. Tegelikkuses juhtub pahatihti nii, et aus näib valena ja vale näib ausana. Kuid eksitav näilisus ei too kaasa näilist, vaid tegelikku ülekohut. Ja sellega on raske leppida./…/
Minu arvates ei ole parlamentaarse demokraatia praegusele korraldusele Eestis paremat alternatiivi. Laiema poolehoiu pälvinud ideed leiavad läbi valijate häälte tee erakondadeni ja sealt Riigikogu ning valitsuse tegevusse. Just nii toimibki esindusdemokraatia. Algatused väljastpoolt erakondi ja valimisi on selle süsteemi loomulik osa. Ent vabakond ei saa asendada erakondi. Nad eksisteerivad kõrvuti, koostöös, teineteist täiendades. Mõlemad peavad õppima teineteist austama.
Kõne täisteksti saab lugeda veebist www.valitsuse.ee
i
Peaminister ANDRUS ANSIPi vabariigi aastapäeva eelõhtul peetud kõne
