Teisalt jälle, kui pärandaja surmast ei ole möödunud piisavalt aega, ei pruugi pärija olla oma kaotusest üle saanud ega suuda seetõttu ka pärandvara suhtes objektiivseid otsuseid vastu võtta. Igatahes korrektset seadusetundmist oleks pärijatelt sellisel raskel ajal küll võimatu nõuda. Seetõttu arvan, et pärimisseadus peaks olema riigis üks stabiilsemaid seadusi üldse, mille põhimõtteid kergekäeliselt muuta ei tohi. Siiski on Riigikogus lugemisel uus pärimisseaduse eelnõu, mis mitmeski punktis muudab oluliselt 10 aastat kehtinud seadust.
Abikaasa pärimisõigus väheneb
Esmalt on eelnõus muudetud testamendi tegija iga ja märgitud, et vähemalt 15 aasta vanune alaealine võib selle teha notariaalselt tõestatud vormis. Oma seadusliku esindaja, näiteks lapsevanema nõusolek ei ole sel juhul nõutav. Kuna raske haigus või õnnetus ei küsi vanusest, on see muudatus mõistetav. Ja laste nimel olev varagi on paljudel juhtudel juba märkimisväärne. Samas on alaealised jälle kergesti mõjutatavad ning võivad oma vara pärijaks nimetada põhjendamatult ka mõne lihtsalt libedakeelse inimese või organisatsiooni.
Üldreegel on, et koos pärandaja sugulastega on üheks pärijaks ka temast kauem elav abikaasa. Eelnõu kohaselt aga ei ole abikaasal enam pärimisõigust või on tema kasuks tehtud testament tühine, kui abikaasa esitas enne oma surma kohtule abielu lahutamise nõude või andis lahutamiseks kirjaliku nõusoleku. Seega näitab eelnõu autorite arvates abielu lahutamisele asumine pärandaja viimset tahet kooselu lõpetada. Siit võib tõesti teha järelduse, et ilmselt soovis ta ka abikaasa pärandist ilma jätta. Samas on ju ka jälle näiteid, kus abikaasad on vaatamata kohtusse esitatud lahutuspaberitele hiljem hoopis edukalt ära leppinud. Testamendi teinud isik võib selles määratud ülesannete lahendamiseks määrata testamenditäitja. Kui seda täitjat pole, vajadus aga selleks on, antakse eelnõuga notaritele õigus määrata testamenditäitjaks advokaat või muu isik. Samas märgitakse eelnõus, et advokaadil ei ole õigust kaaluka põhjuseta sellest ülesandest keelduda. On siiski küsitav, kas notar omab vaba elukutse esindajana õigust sundida advokaati vastu tahtmist testamenditäitja rolli.
Kui pärandaja jättis testamendiga pärandist ilma isiku, kelle suhtes oli tal ülalpidamiskohustus, tekib sel inimesel eelnõu kohaselt õigus nõuda pärijatelt endale sundosa. Tõsi küll, sundosa on vaid pool pärandiosa väärtusest, mis see isik pärijana oleks saanud. Võrreldes kehtiva õigusega, on aga erinevus selles, et eelnõu räägib sundosast kui konkreetsest üleantavast rahasummast, mitte aga enam pärandiosast. Samuti lubab kehtiv pärimisseadus sundosa saada hoopis pärandaja töövõimetul abikaasal või töövõimetutel lähisugulastel.
Pärandi vastuvõtmine
Olenemata riigikorrast on Eesti territooriumil üle saja aasta kehtinud süsteem, mille kohaselt peab pärija pärandi saamiseks selle vastu võtma. See tähendab, et pärijaks saab olla ikkagi vaid see, kes ise aktiivselt tegutseb ja oma pärimissoovist ka teistele märku annab. Näiteks läheb notari juurde pärimisõigust vormistama või asub faktiliselt pärandvara valitsema. Kuivõrd pärand ei pruugi tähendada mitte ainult vara, vaid ka võlgu, on selline lähenemine mõistetav ja meie teadvusse ka sügavalt juurdunud. Eelnõuga aga soovitakse seda põhimõtet kardinaalselt muuta ja asendada see Saksa õiguse eeskujul iseenesliku pärandi omandamise süsteemiga. See tähendab, et kõik pärijad loetakse pärandi avamisel automaatselt selle vastuvõtnuteks. Notari juurde tuleb aga minna ja kolme kuu jooksul teatada, kui soovitakse pärandist loobuda. Eelnõu autorid põhjendavad muudatust sellega, et niiviisi kaitstakse eemal viibivate pärijate õigusi, kes praegu võidakse aktiivsemate pärijate poolt maha vaikida. Kuid mida teha nende võimalike pärijatega, kes teatakse küll olemas olevat, aga keda kuskilt leida ei õnnestu? Eelnõu mõtte kohaselt tuleb siis teistel pärijatel leppida teadmisega, et keegi võib kunagi, kasvõi kuni 10 aasta pärast välja ilmuda ja oma osa välja nõuda. Või tuleb kindluse mõttes lasta see isik kohtul surnuks tunnistada.
Isiklikult kahtlen selle põhimõttelise muudatuse vajalikkuses, sest pärandi vastuvõtmine peaks eelkõige sõltuma pärija enda poolt väljendatavast soovist. On ju aktiivsete pärijatega lihtsam asju ajada ka pärandaja võlausaldajatel, kohalikul omavalitsusel või kinnisasja puhul selle naabritelgi.
VÄINO LINDE,
Riigikogu õiguskomisjoni esimees,
Reformierakond
