Parem karta kui kahetseda

Tänane põhilugu ühest vanapaarist Jõgeva ja Põltsamaa valla piiril kannab endas märksa suuremat eesmärki, kui pelgalt lugu kehvas seisus maamajast. See on lugu märkamisest.
Kahe valla piiril elav perekond on siiani ju hästi hakkama saanud. Muresid pole olnud, päästjadki ei saa midagi halba öelda. Aga märkama peab. Eestlane teatavasti ju vabatahtlikult abi ei küsi. Veel vähem taipab ta, et ehk võiks sammud valla sotsiaalosakonda seada ja toetust või nõu küsida. Selleks on aga lähedased, naabrid või tarmukamad kogukonna liikmed, kes ehk nõu ja jõuga appi tulevad. Või vähemalt sotsiaalosakonna tähelepanu potentsiaalsele abivajajale suunavad.
Mõnikord pole palju vaja. Lihtsalt heatahtlik küsimine, kuidas teisel päriselt läheb, võib päris palju muuta. Ainuüksi toetav sõna ja aitav käsi võivad ehk teinekord olla suurim kompliment ja rõõmutooja, mida abivajaja ootab. Ja vanarahva tarkus, parem karta kui kahetseda, ei ole iialgi liiast, kui potentsiaalset abivajajat on vaja toetada.
Tänapäeva inimese pilk tihtipeale iseenda ninast kaugemale ei ulatu. Arvatakse, et teise pere siseasjadesse oma nina toppimine on väär või lausa pealekaebamine. Kuid see pole nii. Selle asemel, et silmad kinni pigistada, või, mis veel hullem, lihtsalt ignoreerida, tuleb silmad ja suu avada ning appi tulla. Oleme ju näinud, et aastaid perevägivalla all kannatajad on just julgete naabrite sekkumise abil terrorist pääsenud.
Anname abivajajatest teada, see on terve ühiskonna üks tunnustest.