Surm on teema, millega kõik kokku puutume. Kui uskuda kultuskirjanik Kivirähku, pole eesti matus just suuremat sorti pidulik sündmus, kuid et eestlaste matmiskombed on viimasel ajal hüppeliselt muutunud, soovin pisut nõu anda meile kõigile.
Veel meie vanavanemate lahkumise aegu oli olukord lihtne: lahkunu tuli igal juhul maamulda matta, sest teist võimalust ei olnud.
Seni, kuni tuhastamine oli Eestis veel eksootiline, maeti surnu maha igal juhul enne seda, kui hinge kehast lahkumisest möödus 40 päeva. Kas just nii päevapealt midagi juhtub, kuid seda, et lahkunu mingi aeg läheduses viibib ja hiljem kaugeneb, usume ju peaaegu kõik. Nagu sedagi, et need, kes on lahkunud vägivaldsel teel või kellel midagi lahendamata jääb ehk kes jäävad väärikalt ära saatmata, rahu ei leia ja kummitama jäävad.
Surm võib saabuda ootamatult ja enamasti ollakse just nooremate inimeste ootamatu lahkumise puhul kimbatuses: pole räägitud, mis oleks olnud lahkunu soov ja eelistus, sest surma peale pole lihtsalt mõeldud.
Vanemate inimeste puhul on üht-teist ikka jutuks tulnud, isegi siis, kui pole kindlaid soove paberile pandud. Oleks lihtne lähtuda lahkunu soovist, avaldades sel moel kallile kadunukesele viimset austust. Õieti oleks see ainus normaalne käitumismudel ja lahkunu soovide teadlik eiramine peaks liigituma juba hälvete alla.
Krematooriumide levik on aga tekitanud uue olukorra: urni ei peagi maha matma. Kui maa on külmunud, võib perekond tuhaurni kuudeks või aastateks kummutinurgale unustada, sest surmahetkel muutub lahkunu perekonna omandiks, esemeks, kellel pole tahet ega õigusi. Tema soove ei pruugita arvestada ega tema sõpru matuselegi lasta. Juriidiliselt on kõik korras, aga kas ka hingeliselt ja vaimselt?
Mitte ainult kodutud hulgused, vaid ka auväärsed kodanikud võivad nüüd sattuda otseteed ahju, ilma et nendega hüvasti saaks jätta, kui perekond nii otsustab. Rääkimata sellest, et maha matmise võib hoopis ära jätta, sest tuhk võib seista kus tahes ja kaua tahes. Ja miks ka mitte, kui see on lahkunu soov. Nii soovisid näiteks paljud eestlased eksiilis, et nende urnid jäetaks ootele, et nad kunagi vabanenud kodumaale jõuaksid. Mida tahes ka ei tehta, peab see olema olnud lahkunu soov.
Surm on erakordne sündmus ja see lahkumine on väga lõplik. Leinajad vajavad võimalust olukorda teadvustada, väärtustada ja sellega leppida. Nii lillede-pärgade tellimisel-kohalekandmisel kui kolme peotäie mulla viskamisel on oma tähendus. Meil on hingelised kohustused oma kallite lahkunute ees ja tuttavlik rituaal aitab meid. Sügav ja südamlik matusetalitus teeb olukorra kergemaks. Nii jääb hinge selgus, et on antud parim ja talitatud on väärikalt.
Möödunud jõulu paiku puutusin lähedalt kokku olukorraga, kus lahkus keskealine mees, kelle puhul polnud teada, millist ärasaatmist ta ise oleks soovinud. See olukord lahenes siiski nii, et ärasaatmistseremoonia toimus krematooriumis ja kalli inimesega oli võimalus hüvasti jätta, olgugi, et urni matsid sugulased alles pool aastat hiljem.
Hiljuti puutusin lähedalt kokku olukorraga, kus lahkus vana inimene, ka ootamatult, kuid tema oli jõudnud oma surma üle mõtiskleda ja ka oma soove väga arusaadavalt sõnastada nii, et need olid sõpradele teada. Sellest polnud aga mingit kasu, sest tema perekond ei soovinud lahkunu soovidega arvestada. Järgnenud õudust ei suuda ega soovi ma siinkohal kirjeldada, küll aga panen inimestele südamele: mõtelge sellele, milliseid matuseid te endale soovite, rääkige sellest oma perekonnale.
i
JAANIKA KRESSA
