Maksud on laekunud lausa nii hästi, et tuleb kahe miljardi kroonine lisaeelarve. Ometi tükivad kaasmaalased tööle välismaale. Nii hullusti, et elutähtsad ametid on jäänud suures osas täitmata. Napib politseinikke, päästjaid, meditsiinitöötajaid, ehitajaid?.Sellist olukorda ei saa pidada kuidagi normaalseks.
Lihtsustav arutleja väidaks, et tööjõu vaba liikumine pärast ühinemist Euroopa Liiduga ongi põhjustanud tööjõu piiride taha suundumise. Paraku on sama protsess toimunud pikalt ka eelnevalt, aastaid enne Euroopa Liidu liikmeks saamist.
Eelkirjeldatud tööinimeste parematele jahimaadele suundumine on tegelikult laialt levinud tava. See on seda jõulisem, mida vähem turvaliselt tunnevad ennast kodanikud.
Kõige äärmuslikumat suhtumist kohtasin pärast sõda Bosnias. Esimeste, aasta pärast sõda toimunud valimiste ajal ei kohanud seal ühtegi noort inimest, kes oleks oma tulevikku kodumaaga siduda soovinud. Põhjuseks olid valusad mälestused ja ebakindlus eesseisva suhtes.
Meil on ometi teisiti
Majandus kasvab, justkui oleks tulevikuväljavaateid, aga inimesed ikkagi lahkuvad. Siin võib põhjus olla sügavamal, kui esialgu paistab.
Laulva revolutsiooni ajal lubati süüa kasvõi kartulikoori, kui aga oma riigi tagasi saaks. Riik saadi tagasi ja ülekantud tähenduses söödi isegi kartulikoored ära. Jäädi ootama, millal riik suudab kodanikule turvatunnet pakkuda. Oodatakse siiani.
Korraline rahaline premeerimine mõnesaja või isegi mõne tuhande krooni kätteandmisega võib tekitada hetkelise illusiooni, aga seda ei jätku kauaks. Raha kulub ära, aga turvatunnet ei tule.
Kodaniku seljaajus tuksub hulk küsimusi, mis on olemusliku tähendusega. Kaua püsib Eesti riik jätkuva negatiivse iibega? Kas riik panustab lähema kümne aasta jooksul migrantidele või loob oma tegevusega eeldused riigi säilitamiseks? Aitab, kui lähtuda kõigile arusaadavast riigieelarve kulust. Keegi peab tulevikuski pensionäridele vanadustoetuse välja teenima.
Aeg luua tegevuskavad
Siiani toimub lisaraha jagamine lähtudes hetkepoliitilistest eelistustest. See on riigivalitsejate poolt ülimalt lühinägelik suhtumine. Praegu on viimane aeg luua tegevuskavad, mis suudavad vaadata aastakümneid ette, et raskuste saabudes, oleks meil millelegi toetuda.
Meie tulevased valitsused peavad pöörama näoga kodaniku poole. Rasked otsused on tehtud üle kümne aasta tagasi. Nüüd peab looma lisaks majanduslikule vundamendile sotsiaalse. Kuidagi ei sooviks, et meie järeltulijad peaksid meid enesekeskseteks elunautijaiks. Sellisteks, kellel on ükskõik, mis tuleb pärast neid endid.
Andrus Villem,
kolumnist
