Möödunud pühapäeval korraldas Juula külaselts pärandkultuuriaastale pühendatud teemapäeva, mille pealkirjaks oli “Värvikirev elu”.
Ettevõtmine viidi läbi Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Tabivere valla toel ning korraldajate sõnutsi oli eesmärk õppida leidma eelmiste põlvkondade tegutsemise jälgi. .
Teemapäeva alustati Tabivere vallamuuseumis, kus pärandkultuuriobjektide inventeerija Armin Pumper tutvustas oma uurimusi, näitas Tabivere valla territooriumi pärandkultuuriobjektide kohta kogutud andmeid ja rääkis sellestki, mida üldse pärandkultuuriobjektiks loetakse.
Koduloost ja jääaja jälgedest
“Armin Pumperiga oli juttu ka vanast Elistvere-Kuru alleest, mis oleks tarvis korda teha. Tõtt-öelda oleme ka ise sellele juba mitmeid aastaid mõelnud, aga see tundub olevat meie jaoks liiga kõva pähkel. Sageli kipuvad hoopis elulisemad asjad aja ja energia ära võtma, rahast rääkimata,” tõdes Juula külavanem Eneli Kaasik.
Tegemist on vana alleega, mis algab Elistvere mõisa pargist ja jõuab välja Kuru mäele Juula külas.
“Mõisa ajal käisid daamid seal jalutuskäike tegemas, Kuru metsas Elistvere järve ääres oli kunagi ka Juula külaplats, kus rahvas käis jaanituld tegemas. Praegu on Elistvere-poolne osa hästi säilinud: näha on kiviaeda ja on alles vanu puid. Isegi daamidele istumiseks tehtud kivipinke on säilinud. Vahetult enne Kuru mäge on aga tee soine. Sillakesed on seal hävinud ja seega enam hästi läbi ei pääse,” kirjeldas Eneli kõnealust alleed.
Tabivere vallamuuseumi eksponaate ning kohalikku kodu- ja ajalugu tutvustas muuseumi juhataja Andu Uus.
Muuseumist Äksi Jääaja Keskusse polnud pikk maa, seega tehti põgus visiit sinnagi ning võõrustajate põhiteemaks olid keskuses looduskaitse ja keskkonnakasvatus. Saadi teada sedagi, millised on jääaja jäljed Saadjärve ümbruses ja Juula kandis.
Kuidas hoida armsaid asju
Pärastlõunal Juula külamajas alanud töötuba, mida juhendas Ene Sarap restaureerimisfirmast Mandragora, kestis mitu tundi ja tekitas elavat huvi.
Ene ja tema tütar Grete olid kaasa toonud ammu trükivalgust näinud ja oskuslikult restaureeritud raamatuid, samuti kaunilt köidetud teoseid, näitasid filmi raamatu elukäigust ning rääkisid pärandkultuuriobjektidest, kus nad töötanud on.
Räägiti õigest taktikast armsate ja väärtuslike asjade hoidmisel, olgu need siis raamatud, dokumendid, pildid, fotod, kirjad, talukaardid või ka vanad tarbeesemed ja nõud.
Vanu asju ohustavad teatavasti niiskus, hallitus, tolm ja koid, aga ka liiga ere päiksevalgus, liiga kõrge temperatuur ja tuleõnnetuse puhul kuumakahjustused.
Esmaabi kannatada saanud esemetele on kuivatamine ja puhastamine. Ka raamatuid soovitavad spetsialistid hoida kapis, mida aeg-ajalt tuulutada tuleks. Raamatuid on mõttekam hoida riiulitel horisontaalselt, sest muidu nende seljad väsivad, samuti kipuvad köited viga saama, kui neid teiste vahelt välja tõmmatakse. Hoolas omanik võtab raamatuid aeg-ajalt kapist välja ja lappab läbi, veendumaks, et pole tekkinud hallitust. Tähtsaid dokumente soovitatakse säilitada spetsiaalsetes ümbrikutes, mida näiteks ka Mandragora firma müüb. Kilekaaned pabereid eriti tõhusalt ei kaitse.
Vanaaegse eseme materjali ja “hingeelu” pole aga kuigi kerge teada saada, kui pole tegemist oma suguvõsa põlvest põlve pärandatud reliikviaga, vaid lihtsalt põneva leiuga. Nii tuli restauraatorilgi nentida, et katsealuseks toodud hõbetatud vaagnakese valmistamisaja ja materjali ning järelikult ka selle, kuidas anumat õigesti hooldada ja värskendada, saab kindlaks määrata vaid põhjaliku ekspertiisiga.
i
KAIE NÕLVAK
