Kuremaa lossi teisel korrusel toimetab esmaspäevaõhtuti seltskond näputööhuvilisi naisi, kes nimetavad end Kuremaa Näputöö Seltsiks ehk KurNäSiks. “Meid ajendas kokku tulema igavus,” ütles seltsi eestvedaja Eili Rajapuu.
Rajapuu sõnul on nii mõnigi seltsi kuuluv naine aktiivsest tööelust värskelt eemale jäänud. Neil aitab käsitöö tegemine tekkinud tühikut hästi täita. Töölkäijatel aitab aga käsitöö jälle igapäevarutiinist välja tulla ja oma loomingulist potentsiaali rakendada. Koos käiakse kolmandat hooaega. Algul oli käsitöönaiste “pesapaigaks” Kuremaa avatud noortekeskus, siis aga kutsus sihtasutuse Kuremaa Turismi- ja Arenduskeskus juhataja Annika Tagaküla nad lossi, pakkudes neile ruume, mis on ainult nende päralt. Tõsi, neid polnud Kuremaa tehnikumi sulgemisest möödunud kümmekonna aasta jooksul keegi kasutanud, nii et kõigepealt tuli naistel need talgukorras paksust kihist surnud kärbestest ja muust sodist puhtaks teha.
“Noortekeskuse ruumid olid mõnes mõttes mugavamad, lossis on aga jälle hea aura,” sõnas Eili Rajapuu.
Kui algul oli käsitööhuvilisi seltsis veerandsaja ringis, siis nüüdseks on püsivamaid kohalkäijaid alles jäänud umbes viisteist. Seltsi ametiliku registreerimiseni pole käsitööhuvilised veel jõudnud, vaid tegutsevad esialgu kohaliku kultuuriseltsi Jensel tiiva all.
Eelneva käsitöökogemusega oli, kellel kuidas. Mõni oli aastaid tagasi lastele vaid mõne paari villaseid sokke kudunud, mõne jaoks on näputöö aga eluaegne teekaaslane olnud. Esialgu kavatsetigi eelkõige üksteiselt õppida, hiljem hakati aeg-ajalt kutsuma ka juhendajaid. Jõgeval elav kunstnik ja käsitööõpetaja Ene Kõnnussaar on näiteks käinud siidimaali, nahkehistööd, ajalehtedest karpide ja plastpudelitest ehete tegemist ning muudki õpetamas. Juhendaja kutsumiseks andis vahepeal lisavõimalusi Leader-programmist taotletud projektiraha. Selle eest soetati ka käsitöövahendeid ja materjale. Üldiselt on käsitööring aga täiesti isemajandav. Kui tahetakse midagi ühiselt osta või juhendaja kutsuda, pannakse rahad kokku ning tehaksegi mõte teoks.
Ammune unistus
Kui möödunud esmaspäeval Kuremaa käsitöönaiste toimetamist kaemas käisin, käis ühes toas parasjagu käsil siidi maalimine ja teises toas kangastelgedele uue kaltsuvaiba jaoks lõimede ülespanek. Eelmise, Kaire Vahtre kootud vaiba olid naised just enne minu saabumist telgedelt maha võtnud.
“Kangastelgedel kuduma õppimine oli mu kauaaegne unistus,” ütles Kaire Vahtre. “Esimest vaipa hakkasin kuduma umbes aasta tagasi ja nüüdseks on neid valminud juba päris mitu. Siin, kangatoas ma vist ainult elaksingi, kui vahepeal ei peaks tööl käima ja koduseid toimetusi tegema.”
Siidsallide maalimise võtsid Reet Miil ja Ljubov Prussakova ette lähenevale kevadele mõeldes. Ljuba juhendamist ei vajanud, küll aga Reet, kes möödunud aastal, kui sama tööd tehti, kohal ei olnud. Juhendajaameti võttis enda peale ringikaaslane Tuijo Küüts, kes siidimaalimise alal tükk maad kogenum.
“Mulle meeldibki käsitööringis käia sellepärast, et saan kuldses keskeas õppida asju, mida pole varem osanud,” sõnas Reet Miil. “Ja kogu aeg on põnev, sest kunagi ei tea, mis välja tuleb.”
“See näputöö tegemine on nagu haigus kohe,” lisas Ljubov Prussakova. “Võiks ju muidugi ka üksinda oma kodus nokitseda, aga teistega koos on huvitavam: ikka leidub keegi, kes kõrvalt õpetab või lihtsalt arvamust avaldab.”
Lobisedes targemaks
Käsitööring polegi üksnes näputöö tegemise, vaid ka jutuajamise koht. Mõnikord, kui töö eriti ei istu, lobisetaksegi kogu koos oldud aeg lihtsalt maha. Aga koju minnakse ikkagi tükk maad targematena, sest jutt ei käi mitte küla klatši, vaid enamasti selle ümber, kes mida vahepeal õppinud on.
Näitusi on Kuremaa käsitöönaised teinud juba mitu tükki. Hiljutise vabariigi aastapäeva ajakski pandi oma tööd lossi välja, siis said neid imetleda vallavanema ja volikogu esimehe vastuvõtul viibinud. Muu hulgas oli näitusel käsitöönaiste ühisloominguna valminud nöörvaip, millel kujutatud Kuremaa lossi. Selle vaiba sünnilugu sai alguse sellest, et Kaire Vahtre ja Erika Jõgi osalesid möödunud aasta veebruaris Betti Alveri muuseumis toimunud nöörvaiba õpitoas, mida juhendas tekstiilikunstnik Anu Raud. Pärast seda otsustasid teisedki Kuremaa käsitööhuvilised nöörvaiba tegemist proovida. Algul pidi igaüks ühe väikese nöörkujutisega lapikese tegema ja Anu Lippur kavatses oma lapile teha lossi kujutise. Merike Olt ja Ljubov Prussakova arvasid aga, et parem oleks teha ühiste jõududega valmis suur lossipildiga vaip. Nii tehtigi. Lossi kujutise kriidiga alusriidele joonistamine usaldati Ljubale: temal on hea käsi. Teised punusid usinasti näpunööre ja kinnitasid neid alusriidele. Kokku tuli päris uhke asi. Tõsi, naised ise arvavad, et vaip pole ka praegu päris valmis. Seal on vaba ruumi, kuhu veel midagi lisada annaks. Ning trepp ei ole selline, nagu päris lossil, nii et see tuleks ümber teha. Aga ikkagi on naised juba praegu oma kätetöö üle uhked. Küllap pannakse vaip üles ka järgmisele, aprillis või mais toimuvale näitusele.
“Ilmselt teeme sellegi lossis,” arvas Eili Rajapuu. “Näituse tegemisega tulevad naised alati õhinal kaasa. Koos käsitöö tegemisest sünnib üldse palju rõõmu. Oleme küll enamasti pereemad või vanaemad, kel sageli lapselapsed hoida, aga tahame ikka vahel kodunt välja saada.”
RIINA MÄGI
