Kui küsida tänaval inimestelt, mida nad arvavad Eesti pangakultuurist, on suur osa vastajaist väga kriitilised. Paljud esitavad kindlasti vastuküsimuse: mis pangakultuurist saame rääkida, kui riigis pole ühtegi oma kapitalil põhinevat panka?
Teised hakkavad pangakultuuri kohta arvamust avaldama, vaadates seda Eesti Panga tegevuse valguses. Kolmandatele tuleb ehk meelde, et meil on isegi olemas finantsinspektsioon, mis peaks riigi, see tähendab maksumaksjate õiguste eest seisma, olles mitte erapankade, vaid riigi nimel tegutseja.
Vähemusse jäävad selles küsimuses ilmselt need, kes vaatavad pangakultuurina ühiskonna üldist õhkkonda, mis seotud kodanike ja pankade vaheliste suhetega. Põhiküsimus on pankade usalduses ja pankade-kodanike vahelise dialoogi võimaluses üldse ning kahekõne olemasolul selle kvaliteedis.
Pangad ja riik
Ideaalne oleks olukord, kui pangad omaksid Eestis tegutsedes sellist kultuuri, mis loeks kliendi omavahelistes suhetes subjektiks, kel õigus läbirääkimistes oma sõna öelda. 2009. aastal polnud Eestis tegutsevatele pankadele ainult majanduslikult keeruline aeg, vaid nende hulgas oli vähe neid, mis juba esimesel kriisiperioodil oma positiivset mainet ei kaotanud.
Eestis on juhtunud nii, et kodanikel pole kindlust, kas riik neid erapankade eest kaitseb. Kahjuks vastavad ametkonnad (peale finantsinspektsiooni) nagu riigikontroll ja õiguskantslergi hätta sattunud kodanikule pigem seletusega, et nemad ei pea üldse nende küsimustega tegelema.
Praegu on meeldetuletuseks kasulik lugeda 2005. aasta 20. septembri Äripäevast, kuidas pankade hiigelhalduskuludest avalikult räägiti. Eesti fondihalduritel läheb hästi, kirjutati siis, ja tuleval aastal veel paremini: iga päev tuleb teise samba kogumispensionide pealt 182 000 krooni valitsemistasu. Aastas tegi see 66 miljonit krooni. Kui ühel nädalal jõudis teise samba fondide maht üle nelja miljardi krooni piiri, oodati juba järgmiseks aastaks pankadele teise samba fondide mahu kasvu 50-100 protsendi võrra.
Mõni aasta hiljem (3. oktoobril 2009) levis Kuku raadio “Äratajale” antud intervjuu põhjal kirjutatud uudis: “Pärast arvutusi ja inflatsiooni arvestamist leidis majandusekspert Andres Arrak, et seitsmeaastase kogumise järel on praegu tema sambas kolmandiku võrra vähem raha, kui ta on sinna maksnud. Reaalsus on, et kui maailmamajanduses midagi halba juhtub, jääb inimene oma säästudest ilma, tõdes Arrak. Praegune olukord on selline, et pensioniraha on inimeste kontrolli alt väljas. Arraku sõnul on tänapäeva finantsmaailm nii segane, et sõltumatut finantsnõu on pea võimatu saada, alati on tehingutesse segatud eri huvigrupid. Majandusteadlane lisas, et nii Eestis kui kõikjal maailmas oleks vaja pankadest sõltumatuid finantsspetsialiste, kes õpetaksid inimesi, kuidas oma rahast hoolida.”
iii
Pangad ja kodanikud
Eestis on aastaid räägitud, et meie kodanikuühiskond on veel nõrgavõitu. Eestlased on oma individualistliku loomuse tõttu omaette nokitsejad ega vaevu eriti naabri hädade puhul vahele astuma. Seni kuni probleemid pole koduõuele tulnud, paistab ikka, et ju on naabri hädad tema kergeusklikkusest või rumalusest tulnud.
Praegu on selge, et nii see alati pole. Tavakodanik ei suuda üksi võistelda pankadega, mis oma tahte läbisurumiseks saavad kasutada väga palju raha, olles seetõttu võimelised tellima juriidilist teenust sellise kvalifikatsiooniga juristidelt, keda tavakodaniku rahakott appi kutsuda ei kannata.
Vaadates kogemust arenenud riikides, kus kodanikeühendused heal järjel, on olukord seal meist hoopis parem mitmel põhjusel. Esiteks leidub seal pankadega asjaajamiseks kodanike omaalgatuslikke organisatsioone, mil oma liikmete kaudu olemas suurem ühiskonnas kaasarääkimisõigus. Teiseks saavad kodanikeorganisatsioonid oma liikmete maksude kaudu teha tööd, mis aitab inimesi praktilistes asjaajamistes pankadega.
Kodanikeühendused teadvustavad probleeme, koguvad samasugused kaebused kokku ja aitavad neid siis lahendada kvalifitseeritud abijõudu kasutades, kui seda peaks vaja minema. Arenenud riikides on veel üks vajalik hoob, nimelt võimalus kasutada juriidilise abi kindlustuse teenust, mis avab vajadusel kodanikeühenduste liikmetele pankadega asjaajamisel heal tasemel advokaadibüroode uksed.
Kuna Eesti kindlustusturg on pisike, peaks tulevikus mõtlema sellele Euroopa turule, mille liikmed me 2004. aastast oleme, sest olles küll Euroopa Liidu kodanikud, jääme oma õiguste kaitsel paljude riikide kodanikega võrreldes selgelt vaeslapse ossa. Nii ei saa see lõputult kesta.
iii
PEETER JÄRVELAID, professor
