Kevadised ilmad on nurmenukud igal pool Eestis õitsema pannud. Tartu ülikooli teadlased ja Eestimaa looduse fond (ELF) kutsuvad inimesi jälle nurmenukuvaatlusi tegema.
Eelmisel aastal korraldasid ELF ja Tartu ülikooli teadlased kodanikuteaduse kampaania „Eesti otsib nurmenukke“. „Tegemist oli ajalooliselt ühe suurema nurmenukuvaatlusega ning oli väga rõõmustav, et Eesti inimesed aktiivselt kaasa lõid,“ kirjutas TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi ökoloog Tsipe Aavik nurmenukk.ee lehel.
Nurmenukk on üks häid indikaatoreid, mille abil meie niitudel kasvavate taimeliikide käekäiku hinnata. Loodusteadlased on seda liiki uurinud juba aastaid. Ta on muutunud omamoodi mudelliigiks, sest nurmenuku-uuringute põhjal saab teha järeldusi ka teiste liikide kohta. Ja uurida, kuidas läheb Eestis niidutaimedel ja nende tolmeldajatel.
„Nurmenukk on selles mõttes tänuväärt taim, et tema kaht meil esinevat genotüüpi suudab pildi alusel eristada ka võhik. Seetõttu loodetakse saada teavet mitte ainult taime arvukuse, vaid ka geneetilise mitmekesisuse kohta,“ rääkis bioloogiatudeng ja mullu projekti vabatahtliku abilisena tegutsenud Mirjam Võsaste.
Harilik nurmenukk on erikaelne – see tähendab, et taimel esineb kahte tüüpi õisi. S-tüübi (short-styled morph) õies on peale vaadates näha tolmukaid ning L-tüübil (long-styled morph) on keskel emakakaela. Eesti keeles võib neid meelde jätta selle järgi, et L-tüüpi õiel on lühikesed tolmukad ning S-tüüpi õiel on tolmukad nii suured, et paistavad õiest välja.
Õietüübid vahetavad õietolmu putukate abil – S-tüübi õietolm viljastab L-tüüpi ja vastupidi. Niimoodi ei saa taim ennast ise viljastada, mis hoiab ära geneetilise vaesumise. Ristviljastamine soodustab geneetilise materjali vahetamist ja geneetilist mitmekesisust. Geneetiline mitmekesisus on aga taimede elujõulisuse ja pikaajalisuse tähtis tegur.
Mullu toimusid nurmenukutalgud
Möödunud aastal olid nurmenukutalgud „Teeme ära“ talgupäeva üks osa. Sel aastal ei tulnud aga talgutest eriolukorra tõttu midagi välja.
„See, et tulemused olid põnevad ja ootamatud, õhutab vaatlustega jätkama. Uuring annab meile uusi teadmisi, mis on olulised nii looduskaitseliselt kui ka baasuuringute jaoks. Seetõttu kutsume ka sel aastal kõiki inimesi üksi või koos perega teadlastele appi,“ ütles Aavik.
Nurmenukk õitseb vaid loetud nädalate jooksul, mistõttu on oluline, et kasutataks võimalust praegu õitsevate nurmenukkude vaatluseks. „Nurmenukuvaatlus on jõukohane ettevõtmine kõigile. Praegu, kui inimesi liigub looduses rohkem, on üks väike põnev jalutamise lisategevus kindlasti omal kohal,“ arvas ökoloog. „Kindlasti palume järgida eriolukorra ettekirjutusi ja liikumispiiranguid,“ lisas ta.
Uuringu tegemiseks tuleb vaadata nurmenuku õie sisse, määrata õie tüüp ja sisestada tulemus nurmenukk.ee kodulehel. Nurmenukke leidub tee ja metsa ääres, niitudel, rohkem rannikualadel. Vaatlusi saab sisestada seni, kuni nurmenukud õitsevad.
Ühiselt kogutud nurmenukuandmete abil saab ülevaate nurmenuku ja temaga seotud liikide käekäigust Eestis. Saab hinnata, millised piirkonnad on looduslikult terviklikud ning millistes on olukord halvemaks muutumas.
Tavaliselt on nurmenukukogumikes eri õietüüpidega taimede osakaal võrdne ehk umbes 50 : 50. Kui tasakaal on paigast ära, väheneb taimedel sobiva partneri leidmise tõenäosus, mistõttu kannatab tolmeldamine ja geneetilise materjali vahetamine. Selle tulemusena kahaneb taimede elujõulisus. Paraku on nurmenuku tavapärased kasvukohad, traditsiooniliselt majandatud niidud, muutumas tänapäeva maastikus üha haruldasemaks. Rööbiti niitude kadumisega kahanevad nendest kasvukohtadest sõltuvad liigid. Ulatuslik nurmenukkude arvukuse kahanemine võib paigast nihutada L- ja S-tüüpi õitega taimede tasakaalu kuni selleni, et üks tüüp kasvukohast täielikult kaob. Just selliseid maastikumuutustest põhjustatud võimalikke nihkeid S- ja L-tüüpi õitega taimede osakaalus tahamegi kaardistada.
Nutiseadmega nurmenukke vaatlema
Harilik nurmenukk kui putukate abil tolmlev taim sõltub sellest, kuidas käib tolmeldajate, mesilaste, kimalaste ja liblikate käsi.
„Kõige mugavam on nurmenukke loendada nutiseadmega, millel on kaasas internet,“ ütles Võsaste, kes ka mullu nurmenukke loendas. „Saab kohe sealsamas nurmenukk.ee lehe lahti võtta, sinna arvud märkida ja paar pilti saata. Kui ei ole nutiseadet, saab välja printida paberankeedi, teha võimaluse korral pilt ja sisestada see lehele nurmenukk.ee. Kui juures oleks ka koordinaadid, oleks väga tore. Teadlastel saavad siis veel maakasutust ja kõike muud uurida. Võib ka märkida lähima tee või küla,“ lisas Võsaste.
„Nurmenukkude arvukuse vähenemist on täheldatud kogu Euroopas. Seda mõjutavad maakasutuse muutused ja põllumajanduse intensiivistumine,“ selgitas Võsaste.
„Kõige enam sobivad nurmenukkudele karjamaad, kus vähesel määral karjatatakse ja kord aastas niidetakse. Need rohumaad, kus praegu suuri karju karjatatakse, tallatakse nii ära, et nurmenukk sinna enam ei jää. Teeperved ja muud rohealad, kus väga sageli niidetakse, ei sobi samuti nurmenukule,“ täpsustas ta.
Seetõttu väheneb ka geneetiline mitmekesisus. „Mida vähem on taimi, seda vähem on ka geneetilisi kombinatsioone, mis tekkida saavad. Igal populatsioonil on oma piirarv, mille puhul ta saab hästi hakkama. Kui arvukus peaks mingil põhjusel langema alla piirarvu, kipub tasakaal paigast ära minema,“ rääkis Võsaste.
Mullused tulemused tuleb üle kontrollida
„Kokku laekus eelmisel aastal andmeid üle Eesti ligi 1700 vaatluskohast enam kui 200 000 nurmenukuisendi kohta. Paraku polnud kõikidel vaatlustel kaasas GPS-koordinaate, mistõttu info selle kohta, kui palju vaatlusi mingis maakonnas tehti, on puudulik. Kuna võrreldes Läänemaaga on nurmenukule sobilikke kasvukohti Jõgevamaal vähem, oleks esinduslikud andmed maastiku rolli uurimiseks väga väärtuslikud. Rohkem saame muidugi andmeid sealt, kus nurmenukke rohkem kasvab. Korraliku analüüsi tegemiseks oleks vaja piisavalt andmeid piirkonnast, kus harilik nurmenukk küll esineb, kuid mitte nii ohtralt,“ kirjutas Aavik.
„Ka selgus eelmise aasta uuringust, et üllataval kombel domineerisid S-tüüpi õitega isendid, keda leiti umbes 10 protsenti rohkem kui L-tüüpi õitega nurmenukke. Seda pole varasemates uuringutes täheldatud, kuid neid on ka vähevõitu olnud. Kindlasti on oluline lisada, et ühe aasta põhjal ei saa kindlaid järeldusi teha,“ lisas ta.
Nurmenukk pole meil siiski õnneks veel ohustatud liikide hulka kukkunud. „Nagu teistegi taimede puhul, ei tohi looduses kunagi üheltki kasvukohalt kõiki taimi ära korjata. Alati tuleb arvestada, et midagi jääks ka järele. Niipalju kui meil praegu nurmenukku tarvitatakse, on siinsetele populatsioonidele jõukohane,“ ütles bioloogiatudeng Võsaste, kes ise on proovinud nurmenukuseemneid ka idandada. „Ta on üsna pretensioonikas taim, kui tahta seemnest kasvatada. Tõenäolisem on, et kasvama läheb istutatud taim. Enam sobib talle lubjarikkam muld. Kui soovida temast produkte müüa, võiks seda ju ise kasvatada. Igaüks saab oma koduaias looduslikke taimi kasvatades natuke kaasa aidata, et meie tavalisemad taimed püsiksid elujõulisena. Kui igas aias on väike lapike nurmenukku, aitab see kaasa nurmenuku säilimisele,“ ütles ta.
Harilik nurmenukk (Primula veris) on kevadel õitsev rohttaim. Ta on püsik ehk mitmeaastane: sama taim kasvab ja õitseb palju aastaid samas kohas. Hariliku nurmenuku kõige lähemad sugulased Eesti looduses on pääsusilm, kõrge priimula ja varretu priimula.
Nurmenukk on keskmiselt 10–30 cm kõrgune rohttaim. Tal on rohelised piklikud, kuni 20 cm pikad lehed ning ühel taimel võib kasvada üks või mitu vart. Varre otsas on erekollased oranžide täpikestega kellukesekujulised longus õied, 5–16 kaupa ühele poole hoiduvas õisikus.
Harilik nurmenukk on üks esimesi kevadekuulutajaid, mis hakkab õitsema tavaliselt mai alguses ning õitsemine kestab enamasti paar nädalat. Jahedamate ilmade puhul võib õitsemine alata ka hiljem ning kesta juuni keskpaigani.
Nurmenukk on Eestis üpriski laialt levinud, kuid sagedamini võib teda kohata Põhja- ja Lääne-Eestis. Taim eelistab kasvada kuival või mõõdukalt niiskel lubjarikkal mullal, mida leidubki rohkem rannikualadel. Lõuna-Eestis on mullad happelisemad, aga see ei tähenda, et teda seal üldse ei leiduks. Eelkõige kasvab nurmenukk niitudel, parkides, metsaservadel ja teeäärtel, eelistades üldiselt päikesepaistelisi kohti.
ANDRA KIRNA
