Pandora laegas ei avanenudki – nii võiks kokku võtta 16. ja 17. detsembril peetud Euroopa Liidu Ülemkogu.
Miks? Kreeka mütoloogias tähendas Pandora laegas teatavasti eset, mida ei tohtinud avada, kuid mida Pandora siiski tegi, lastes valla maailma kurjuse.
Omalaadne Pandora laegas varitseski Euroopa Liidu liidreid, kui nood tulid kokku, et arutleda euroala päästmise mehhanismide üle. Asi oli selles, kas uus mehhanism nõudnuks Lissaboni lepingu taasavamist või saanuks selle lahendada muul moel.
Kogu eelnev vaev oleks maha visatud
Mõistmaks, mida tähendanuks Lissaboni lepingu taasavamine, tuleb vaadata aega enne 1. detsembrit 2009, mil leping jõustus. Lissaboni lepinguni jõudmiseni kulus kaheksa aastat, mil Euroopa Liidu erinevates liikmesriikides lõppesid referendumid eitava tulemusega, põhjustades nii sisepoliitilisi kui ka üldeuroopalisi kriise. Peaaegu kogu eelneva kümnendi tegeleski ühendus uue aluslepingu otsimisega, mistõttu jäigi ülima tõenäosusega majandusküsimustega tegelemiseks aega väheks.
Taasavamine tähendanuks ühtlasi ka, et suure vaevaga kõrvale jäetud küsimused tõusnuksid taas päevakorda, kui paljud liikmesriigid oleksid tahtnud avatavas aluslepingus näha uuesti endale meelepäraseid punkte. Lisatagu veel mitmes liikmesriigis peetav referendum uue aluslepingu üle. Kogu eelneva kümnendi vaev oleks olnud maha visatud. Masuaja tingimustes ei oleks säärane käitumine olnud kuigi riigimehelik.
Kuid õnneks suutsid Euroopa Liidu liikmesriikide liidrid eelmisel nädalal piirduda üksnes Lissaboni lepingu täiendamisega nii, et referendumeid vaja ei lähe.
Abi saamisel karmid reeglid
Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ütles, et täiendused on piisavad, veenmaks turge europrojekti turvalisuses. “Meie ülesanne on praegu hoida eurokurssi, kõndida ja mitte rääkida (walk not talk, sõnamäng inglise keeles – E.B.) ja näidata, et õigus pole neil, kes ennustasid meie ühisvaluuta allakäiku,” sõnas ta.
Ja põhiline täiendus ise ka Lissaboni lepingu 136. artiklile: “Liikmesriigid, mille valuutaks on euro, võivad asutada stabiilsusmehhanismi, mis käivitatakse asendamatuna, tagamaks euroala kui terviku stabiilsust. Igasuguse nõutud finantsabi mehhanismi raames muudetakse range tingimuslikkus aluseks.”
Keeruline eurokeel, nõustugem. Oluline on siiski siit välja lugeda, et euroala liikmesriigid peavad järgima karme kriteeriume, et saada probleemide tekkimisel rahalist abi. Oluline on ka asjaolu, et mehhanism on võimalikult automaatne – see ei ole enam mitmepoolsete ja riikidevaheliste läbirääkimiste küsimus, kes aitab keda ja kus oleks niiviisi peidus miin ELi siseste suhete pingestumisele. Kogu protsess ei alga siiski kohe, vaid aastast 2013.
ELi Ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy on öelnud, et EL teeb kõik endast oleneva euroala tugevdamiseks. Sellised avaldused ei ole mõeldud niisama tarbimiseks, vaid tõsise signaalina reakodanikele, investoritele ja ka muu maailma riikidele.
On märke majanduse elavnemisest
Kõige olulisem peitub siiski juba teadaolevas ja enesestmõistetavuses – Eesti ühineb mõne päeva pärast euroalaga ja seega laieneb Lissaboni lepingu 136. artikli täiendus ka Eestile. Kuid just ülemkogu täiendus lisab kindlust, et uuel aastal on oodata vähem ebakindlust.
Ehkki Eesti otsust liituda euroalaga nüüd, 2011. aastal, mil euro tulevikus kahtlevad paljud analüütikud, on palju kritiseeritud, leidub ka vastupidiselt arvajaid. Ja need pole mingisugused nurgatagused tegijad, vaid briti tuntud majandusajakiri The Economist. Võtkem seda tsiteerida: “Riigile, mis väljus nõukogude okupatsioonist räsitud ja vaevatuna mitte veel 20 aasta eest ja mis on ainus riik, mis vastab kontinendi peamise klubi peamistele reeglitele, on see triumf. Häid jõule ja head uut aastat! (see on The Economistis eesti keeles – E.B.).
Ent lisaks ilusatele sõnadele ja valusatele otsustele on vaja ka reaalset majanduskasvu. Loomulikult olen ma kaugel sellest, et öelda, nagu oleks kõik roosiline ja taevamanna. Tööpuudus on jätkuvalt suur ja hinnad tõusuteel.
Siiski on märke majanduse elavnemisest. Eesti Panga sügisprognoos ütles, et majandus kasvab aastail 2010 – 2012 3-5 protsenti, mis on muidugi väiksem number kui buumiaastail, kuid ikkagi pluss-, mitte miinusmärgiga. Ka Euroopa Liidule tervikuna, sealhulgas Saksamaale kui ELi majanduse peamisele mootorile, ennustatakse majanduskasvu.
Samas tuleb mõista, et buumiaastate laenuralli ei naase. Ütleb ka ELi 2020. aasta strateegia dokument, et vanaviisi ei saa kehtiva majandusmudeliga jätkata, elu on vaja sättida uutele rööbastele. Parem on seda teha üle-euroopalisel tasemel kui kodus nokitseda.
Euroopa Komisjoni majandus- ja rahandusvolinik Olli Rehn ütles selle aasta viimases Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ajakirjas Eurokratt, et “majanduse elavnemine ei saa olema väga kiire, sest ebakindlus Euroopa rahaturul, iseäranis riigilaenuturul, üha jätkub”.
“Liikmesriikide ees seisab ülesanne säilitada laitmatu ja jätkusuutlik majandus pikas ajavahemikus. Kriisiohjamisaeg on lõppemas. See pole veel täiesti möödas, kuid tunneli lõpus on juba palju valgust,” rääkis Rehn.
Imelist hüpet ei tule
Seega ei ole algaval kümnendil ja Eesti esimesel euroaastal imelist hüpet oodata. Kuid peaaegu täie kindlusega võib öelda, et 2011. aasta algab Eestile ja Euroopa Liidule suurema stabiilsustundega kui eelmine, 2010. aasta.
Kriisiaastad annavad ilmselt ka säärase õppetunni, et Euroopa Liidu liikmesriikide liidrid suudavad järjest rohkem langetada raskeid otsuseid üheskoos. Kui kriisist väljutakse tugevamana, jääb järele vähem võimalusi Euroopa koostöö lagunemiseks. Inimese tõelise olemuse pidavat ära tundma alles äärmuslikus olukorras, sama on ka riikidega. Praeguseks aga tundubki, et äärmuse äär on juba ära olnud.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
i</span>
ERKKI BAHOVSKI
