Mis te arvate, mis oli see Eesti Raadio saade, mille toimetus otsustas ära lõpetada, aga mis kuulajate rangel nõudmisel tuli saatekavasse tagasi panna? Õigesti arvas see, kes ütles – “Vinguviiul”. See on saade, kuhu saab otse sisse helistada ja vinguda sellest, et Ansip on süüdi vihmade puudumises Sahaara kõrbes, et Eesti olümpiakoondisele tehti Tšeljabinskis doominos liiga ja et isegi Oskar Lutsu teosed on tegelikult kirjutanud Maarja-Liis Ilus.
Kas te arvate, et mul endal polegi midagi öelda? On. Vanem poeg ei leia õiget tööd, noorem sai loodusõpetuses jälle “kolme”, Jõgeva- ja Tartumaa teedel sõitmisest on odaval autol hakanud kolisema mõlemad sillad ja ei tööta sigaretisüütaja… ah, ja üleüldse: elu või asi.
Tööpuudus sama väike kui enne kriisi
Aga ma virisen pool aega, sest ma olen ainult pool-eestlane. Ülejäänud aja – olles venelane – arvan ma, et elus läheb ka hästi. Ma ei hakanud tabeleid üle vaatamata, aga see teadmine, et oleme tööstustoodangu kasvult euroala parimad, tekitas hea tunde. Ehmatab see, et sama kiiresti, kui me kasvame, läheb Rootsi alla. Sest nemad on meile tähtsad ostjad ja üleüldse – armastatud isandad juba 400 aastat. Siis mõtlen ma ka selle peale, et nii hästi kui viimastel valimistel pole meil siinkandis veel kunagi läinud… mitte ainult hea tulemuse pärast, vaid sellepärast, et ju siis on Reformierakond ajanud õiget asja. Ka sellel valel ajal, mis meil masu aegu just äsja oli.
Näiteks see, et tööpuudus on täna sama väike nagu enne kriisi, tähendab, et miskit oleme me korda saatnud. Poleks see nii, ei saaks me tõsta pensione kõige kiiremini Euroopas – 5,8 protsenti. See on keskmiselt 240 lisaeurot aastas. Mujal kas ei tõsteta üldse või arutatakse selle üle, kui palju peaks veel allapoole laskma…
See polnud halb aasta
On üks asi, mis hinge täis ajab: see, kuidas me peame läbi Euroopa Liidu toetama prassivaid ja igerikke ühiskondi nagu Kreeka, Portugal ja nood teised. Muidugi on see jama, aga… aga teistpidi: pagan võtaks, me oleme juba nii rikkad, et suudame ajada kargu alla Euroopa nende riikide majandusele, keda keegi pole kunagi piinanud ega okupeerinud. Muidugi oli see veidi inetu, aga – miks ka mitte. Kui sai Kreeka professori käest küsida, mis tunne tal on Tartu- ja Jõgevamaa põllu- ja töömehe rahadega elada, oli ikka uhke tunne küll.
Ei, ega niimoodi edaspidi ei lähe ja need euroasjad saab korda. Kevadel tulevad Europarlamendi valimised ja siis saab Europarlamenti saata uut ja värsket verd, mida on sinna vaja. Näiteks mind. Jajah: ma hakkangi kandideerima Europarlamenti, esindades elutervet euroskepsist.
Ühesõnaga, see polnud halb aasta. Mitte et ta oleks teinud palju, vaid sellepärast, et elu lihtsalt läks paremaks. Tööd oli rohkem, palgad tõusid, muret homse pärast oli vähem ja oli teadmine, et kriis on läbi. Ja et meil oli valitsus, kes seda tegi ja suutis.
Seda teades poleks palju langetada korraks alandlikkuses pea ja öelda aitäh Taevaisale, kes oli meid sel aastal hoidnud. Ja kelle hoidu me usume ka edaspidi ja alati.
IGOR GRÄZIN, riigikogu liige, Reformierakond
