Maksukoormuse langetamise oponendid panustavad aga just sellele. Eestlaste madalad sissetulekud pole põhjus, vaid tagajärg. Oleme kogenud seda, mis järgneb, kui palgad kasvavad tootlikkusest kiiremini. Lakume tänaseni neid haavu.
Eristagem põhjused tagajärgedest. Meie vaesus ei tulene madalatest palkadest ja pensionitest, vaid ressursside ebatarmukast kasutamisest. Isegi siis, kui me kogu riigis toodetud sisemajanduse kogutoodangu palkadeks ja pensioniteks jaotaksime (võimalik ainult teoreetiliselt), oleksid eestlaste sissetulekud tühised. Neid ei annaks isegi kahekordistada.
Sissetulekute tõstmiseks tuleb panustada (mitte üksnes rahaliselt, vaid ka ühikuliselt) kvaliteetse lisaväärtuse (konverteeritava) loomisele. Hinnatõusule panustamine (Eesti on eurotsoonis hinnatõusu poolest esirinnas) pole tarmukas. Petame ennast – arvudega spekuleerimine näitab küll jõukuse kasvu, tegelik elu läheb vanaviisi või sandimini. Oluliselt kallimalt kaupu ja teenuseid eksportida pole võimalik. Uute toodete arendus nõuab lisaraha. Mis kasu on sissetuleku kasvust, kui see tuleb ära anda (sama asja eest maksame suuremat hinda).
Jõukuse kasvatamiseks on vaja suuremat ressurssi. Inimressursist ei piisa, vaja on ka rahalist ressurssi (sh oskusteavet). Meie panustame viimase ära korjamisele ja ümberjagamisele.
Sellest tulebki meie vaesuse põhjuseid otsida. Ärgem tuginegem statistilisele maksukoormuse näitajale. Maksukoormus ei kajastu riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu kogutoodangu jagatises, vaid tegelikus maksustamises. Tulumaksu langetamise varjus kasseerime suurema summa töötuskindlustusena (statistiliselt ei kajastu maksuna), “vabaturule” üleminekuga kogume (maksumäärasid muutmata) enam maksusid elektrilt. Analoogseid näiteid on palju (visiidi- ja vooditasude tõstmine tervishoiuvaldkonnas, riigilõivud jne).
Rahalise ressursi kasvatamiseks tuleb olemasolevaid vahendeid hakata efektiivsemalt kasutama. Riigi- ja omavalitsuste eelarveliste institutsioonide tööjõukulude kiire kasvatamine on totrus. Ettevõtetel selleks raha pole. Rahas võivad supelda üksikud monopoolses seisus olevad ettevõtted, kuid mitte enamik firmasid.
Vajaksime hädasti strukturaalseid muudatusi ühiskonnakorralduses. Bürokraatia poputamine ja teisejärgulistele tegemistele (erakondade ja nende huvide rahastamine) pühendumine ei võimalda eestlaste elujärge parandada.
Brüsselist tuleva rahanutsaka peale käte hõõrumine pole lahendus. Teiste armust vaesena elamine ei saa lõpmatuseni kesta.
i
EUGEN VEGES
