Maarja-Magdaleena kiriku katkisest katusest ja tornikiivri pragudest paistvast tähistaevast on Vooremaa korduvalt kirjutanud. Trükimusta pole me väga täbara olukorra kirjeldamisel kokku hoidnud.
Seda rõõmustavam on praegu tõdeda, et paljude inimeste ühise jõupingutusena on lõpuks Maarja-Magdaleena kirik uut katust saamas. Kõnealune kirik on pärit 14. sajandist, on võetud arhitektuurimälestisena riigi kaitse alla ja kuulub eesti kultuuripärandi hulka.
Võime rõõmuga tõdeda, et see mälestis ei ole määratud lagunema ja kaduma.
Katuseprobleem laheneb, kuid küsimused jäävad. Kas ikka peab üks väike maakogudus oma tööks vajalikud vahendid üldrahvaliku vara korrastamisele kulutama? Kelle asi on üldrahvaliku vara säilitamine? Kas tõesti on imepisike kogudus see, kes peab investeerima kümneid ja sadu tuhandeid, ja kust seda raha võtta?
Praegu kipub meil ikkagi nii olema, et kirikud saavad üht-teist tehtud peamiselt välisriikide koguduste toel. Need, kel välisriikides sõpru ja partnereid pole, on väga raskes seisus. Kui Eesti riik annab abi sõdades laastatud riikidele, kui me suudame minna appi tormikahjusid likvideerima ning mujalegi kriisikolletesse, siis oma pühakojad oleme küll vaeslapse ossa jätnud. Kui kaua meie kogudused veel peavad, käsi pikal, välisriikidest abi manguma, et ajaloolised hooned ja kultuurimälestised säiliksid?
17. november 2009
