EELK Palamuse Püha Bartholomeuse kogudus tähistas möödunud nädala lõpul oma esmamainimise 785. aastapäeva. „Esmakordselt mainitakse Palamuset paavst Gregorius IX kirjas 20. nov. 1234, kus nimetatakse plebaan Theodoricut Paldessenist tunnistajana Valkena kloostri rüüstamise juures. Oli preester olemas, pidi olema ka kogudus ja kirik,“ on kirja pandud Palamuse koguduse veebilehel.
Aastapäevale pühendatud sündmused said reedel alguse palvusega. Peeti mälestushetk Palamuse kalmistul, avati kirikus koguduse elu kajastav fotonäitus ja Ikaaliste kunstnike maalinäitus ning toimus Kaarina koguduse laulukoori Cantilena kontsert. Laupäevale jäi muuseumikülastus ning suveklassika kontsert Palamuse kirikus, kus esines ansambel Floridante – Saale Fischer klavessiinil, Kristo Käo teorbi ja barokk-kitarriga, Villu Vihermäe, viola da gambal. Solist oli metsosopran Kadri Tegelmann. Pühapäeval istutati kirikuparki sündmuse tähistamiseks pärnapuu ja toimus pidulik jumalateenistus, kus jutlustas EELK peapiiskop Urmas Viilma. „Iga hoone on Jumala koda seni, kuni seal elab kogudus. Soovin, et siin võlvide all elaks ikka jätkuvalt aktiivne, innukas, Kristust järgiv ja tunnistav kogudus,“ soovis ta oma jutluses.
Minestanud pruut
Sündmustest võtsid osa Palamuse sõpruskoguduste Ikaaliste ja Kaarina esindajad Soomest ning Gardingi koguduse esindajad Saksamaalt.
Endistest Palamuse koguduse õpetajatest oli kohal vaimulik, teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa, kellele oli Palamuse koguduse õpetaja amet esimeseks töökohaks kirikus. „Olin siin 1973. aasta märtsi algusest kuni 1978. aasta hilissügiseni ja üsna roheline kui siia sattusin. Praktikal olin küll kolm kuud Urvastes professor Robert Kannukese juures, kes oli erakordselt huvitav ja kütkestav inimene, aga koguduse kantseleitöösse ta mind ei pühendanud. Ka matused, ristimised ja laulatused reserveeris ta endale. Kõik oli uus, igal sammul ootamatusi,“ rääkis ta.
„Esimene laulatus oli 1973. aasta augustikuus. Kirikul on väga kitsad aknad, kui suvel päike paistab ja paksud müürid akumuleerivad soojust, läheb ta suve lõpuks väga kuumaks. Laulatus pidi olema kakskeelne, sest peigmehe sugulased olid Venemaalt. Tsaariaegse liturgia käsiraamatu sain raamatukogust ja lugesin kõik alguses eesti ja siis vene keeles. Aga pruut, kes oli halvasti maganud ja kitsastes pidulikes riietes, minestas üsna ruttu ära. Loomulikult ei saanud talitust nii kakskeelsena edasi teha. Ainult need elemendid, mis hädavajalikud, tegin ära. See oli niisugune kordumatu elamus,“ jättis töö Palamusel Kasemaale unustamatud mälestused.
Peapiiskop Urmas Viilmal on tulnud sel suvel osaleda mitme koguduse juubelipidustustel. „Tegemist on siin järjepidevalt tegutsenud kogudusega, mis tähistab oma 785. aastapäeva. Kui paljud ettevõtted taasiseseisvumise järel taastati, siis luteri kirik on säilitanud oma järjepidevuse läbi nõukogude aja, ega ole pidanud muutma nimesid ega töövorme. Soovin, et inimesed mõistaks ‒ 785 tegevusaastat on midagi väga erakordset ja siin kihelkonnas pole kellelegi selle kõrvale midagi sarnast panna.
Kui me nüüd võtame kõrvale Torma ja Laiuse, siis need kõik jäävad katoliku perioodi. Tegemist oli katoliku kogudustega, mis reformatsiooni saabudes muutusid luterlikeks, aga jätkasid tegevust. Eesti on üsna ainulaadne, hoolimata sellest, et reformatsiooni järel lõppes pühakutekultus ja pühakute poole palvetamine, säilitasid meie kogudused endiselt pühakute nimed,“ rõhutas peapiiskop.
Traditsioonid ei katke
Traditsioonide katkemist ei ole Palamusel ilmselt niipea karta, sest kiriku ukse ees arutasid Meelis Paavel ja Arne Tegelmann kogudusest, et 800. juubeliks saab kindlasti korrastatud kiriku fassaad.
Palamuse koguduse hooldajaõpetaja Urmas Oras nentis, et kogudus on küll väike, kuid tubli. „Ainukesed regulaarsed asjad ongi meil pühapäevased jumalateenistused ja teisipäevane piibliring, mis nüüd, peale suvevaheaega, taas algab. 50 inimest on pidanud vajalikuks tasuda koguduse liikmeannetuse. Paljud neist on Palamuselt pärit ja peavad oma juuri tähtsaks. Ühelt poolt teeb see rõõmu, teisalt on kahju, et kaugemalt siia kohale ei jõuta ja kohapealseid käijaid on napilt. Jõulupühade ajal on küll kirik puupüsti täis ja inimesed enamasti rõõmsad ja naeratavad. Kasv tuleks tõenäoliselt siis, kui õpetaja saaks ka Palamusel, oma koguduse hulgas elada. Mina aga ei saa oma teisest töökohast hooldekodus loobuda, sest olen seal vajalik,“ rääkis õpetaja Urmas Oras.
ANDRA KIRNA
